Soomaa
Soomaa kui üks tore nädalavahetuse sihtkoht oli meil juba ammu paika pandud ja nii kui kevad esimesi märke hakkas ilmutama, võtsime matkaautoga suuna Soomaale, et veeta üks mõnus nädalavahetus looduses matkates ja aktiivselt puhates.
Reede õhtul saime liikuma päris hilja õhtul, seega võtsime plaani sõita Tartust Viljandisse, sinna ööbima jääda ja hommikul edasi Soomaale.
Viljandis kiire poetiir, natuke vaidlusi ööbimiskoha teemal 🙂 ja juba saimegi end ära parkida Viljandi järve äärsele tänavale. Kohavalik oli suurepärane, hoolimata reedeõhtust sõitis meist mööda vaid mõni üksik auto ja öösel magasime väga rahulikult.
Soomaa rahvuspark
Ah et miks just minna Soomaale? Soomaa rahvuspark asub Pärnu ja Viljandimaa piiril ning on suuruselt teine rahvuspark Eestis. Soomaa on eriilmelise maastikuga, maa-ala katavad suures osas sood, jõeäärsed luhad ja soometsad, mis on inimtegevusest pea puutumata ning säilitanud oma ürgse ja loodusliku ilme.
Soomaa on tuntud eelkõige oma eripärase “viienda aastaaja” poolest, mil looduspargi aladel võivad tekkida laialdased üleujutused. Mõnel aastal on aga aastaaegu lausa kuus: kevad, suvi, sügis, talv, suurvesi ja jää.
Peale hommikusööki alustasime sõitu Soomaale, mis asub Viljandist 40 km kaugusel. Teel olles meenutasime kuidas kümmekond aastat tagasi sama Kõpu-Tipu-Tori teed pidi Pärnusse sõitsime ja kuna tookord olid siin vaid kruusateed, siis sõiduolud olid kohutavad – hea, et autoga kinni ei jäänud. Täna on olukord hoopis parem ja kuni Tipuni viib korralik asfalt. Tipust edasi läheb kruusatee, mis meie reisi ajal, märtsi alguses, oli veel külmunud ja jäine, aga juba sama päeva pärastlõunaks olid kruusateed juba suures osas sulanud, auku sõidetud ja küllalt porised. Nii et kes sinnakanti satub, siis tuleb selliste oludega arvestada.
Ingatsi matkarada
Esimene sihtpunkt Soomaal oli Ingatsi matkarada, mis algab Karuskoselt ja mida soovitas mulle kohalik loodusgiid Aivar. Karuskose parklasse jõudes oli seal juba mitu autot ees. Parkisime end ühe pisikese päevinäinud Fiati kõrvale, kus lätlased parasjagu suuski välja otsisid ja seejärel teadmata suunas kadusid.
Meie suundusime Ingatsi õpperajale. Raja pikkus on 4,3 km. Raja esimene osa, mis kulgeb läbi lodumetsa mööda laudteed. Kogu metsaalune oli kaetud jääkihiga, mis osaliselt juba läbi vajunud ja murdunud kohtadest oli näha aukude sügavust. Lastele pakkus sellisel “ohtlikul” jääl käimine palju põnevust.
Metsavahelt jõudsime kõrgendikule, kust algab soo, Kuresoo. Mina ei olegi näinud, et soine pinnas oleks nii kõrgel, aga siin on turbakihid ladestunud kõrgeks maa-alaks. Tegemist on lausa Euroopa kõrgeima rabarinnakuga, mille kõrgus on 8 m. Kohe soo alguses on sinine vaatetorn ja seal edasi läheb lai laudtee Kuresoo laugaste vahele.
Teele jääb kaks puhkekohta, mis tundusid asuvat suuremate laugaste kõrval, kus suvel saaks karastava supluse teha, praegu aga saime hoopis uisutada. Raba oli suures osas lumest puhtaks sulanud, kuid pinnas siiski veel külmunud. Ilm oli super, seltskond tore ja niimoodi me siis nautisime seal sooja kevadpäikest ja krõbedaid kaneelisaiu.
.
.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Soomaal jäid silma korralikud uued teeviidad ja laudteed. Eks loodusjõud katsuvad siin inimeste rajatistega pidevalt jõudu, kuid kõik katkised viidad ja laudteed olid parandatud ja väga korralikult hooldatud.
Geopeitus Soomaal
Tagasi saab minna tuldud teed või keerata sooservalt paremale. Valisime viimase variandi. Siin oli metsaalune nii samblaroheline ja päikesepaisteline, et täiesti kevade tunne. Kulgedes mööda laudtee läbi metsa jõudsime kruusateele, mööda mida jalutasime tagasi parklasse. Alles parklasse tagasi jõudes meenus, et Ingatsi õpperajal saab otsida ka geopeituse aaret.
Laste rõõmuks avastasime kaardilt, et üks aare peaks asuma kohe siinsamas parklas – täpsema asukoha jätame igaühele enda leida 😉
Geopeitust saab mängida kõigis kuues rahvuspargis. See on tore aardeotsimismäng, eesmärgiga veeta rohkem aega looduses, avastada uusi huvitavaid paiku ja loodusparkide loodusväärtusi ning saada osas kohalikust kultuuripärandist. Geopeituse kohta saab rohkem lugeda SIIT. Vaadanud üle karbis olevad aarded ja kirjutanud logiraamatusse teate, panime aardekarbi tagasi peidukohta järgmiseid aardekütte ootama.
Soomaa kuues aastaaeg
Päeva teises pooles plaanisime minna Tõramaa puisniidule jäävälja vaatama. Õigest teeotsast sisse keerates nägime, et kümnetel teistel inimestel oli tänaseks sama plaan, sest autode järjekord oli võimas. Eks sellele huvile aitas kaasa paari päeva tagune Ringvaade, kus seda harukordset loodusnähtust kajastati. Nimelt on põldudel ja niitudel olev vesi ära jäätunud ja niimoodi oli siia tekkinud jääväli, mida hinnati olevat lausa Viljandi järve suurune. Kui suurvett nimetatakse Soomaa viiendaks aastaajaks, siis külmunud veega aega kuuendaks aastaajaks.
Igatahes nähes juba kaugelt autode hulka, jätsime matkabussi targu veidi eemale ja jalutasime asja vaatama. Ma lootsin näha suurt jäävälja, aga kuna jääd kattis lumekiht, siis kaugelt vaadates tegelikult ei saanudki aru kas tegemist on jääga või lihtsalt suure heinamaaga.
Lisaks oli tee korralikult poriseks sõidetud, nii et kui alguses plaanisime Tõramaa lõkkekoha juurde ööbima jääda, siis nüüd laitsime selle mõtte maha ja võtsime plaani homme hommikul kui rahvast vähem ja rahulik, siia uuesti vaatama tulla.
Soomaa Koprarada
Kuna kell oli veel üsna vara, siis laagrisse veel ei tahtnud jääda, võtsime nõuks jalutada läbi Soomaa külastuskeskuse juures asuva Kopraraja. Koprarada on 1,8 km pikk. Ka siin saab mängida nutimängu ja geopeitust. Nina telefonis panid lapsed kohe jooksu, nii et meie pidime ka sammu kiirendama ning raja esimene pool läks väga kiiresti kui mitte öelda lausa jooksujalu … kuniks suure koprapesa juures telefoniaku jõud rauges 🙂 Vaatlesime siis lihtsalt kobraste tööjälgi ja mõõtsime puudele märgitud erinevate aastate veekõrguseid kuni jõudsime laudteed pidi tagasi parklasse. Selline lühike rada kergeks sirutuseks.
Meiekose Saarte lõkkekoht
Päeval Ingatsi matkarajale sõites märkasime Raudna jõe ääres mitut puhkekohta, kuhu oleks hea ööbima jääda. Jõe ääres on mitu lõkkekohta, kõik üksteisest piisavalt kaugel ning igal pool olemas lõkkease, käimla, ühes kohas ka metsaonn.
Kuigi meie jõudmise hetkel olid lõkkekohad juba hõivatud, jäime esimesse Meiekose puhkeplatsile ootama kuni linnarahvas lahkub. Kui seltskonnas vorstid grillitud said, saime hetkeks juba rõõmustada, et kohe saame oma lõkke üles teha, kui saabus järgmine pere, kellel sama plaan oli. Kuna meil oli ikkagi mõnus tuba olemas, jäime viisakusest edasi tuppa ootama kuni ka nemad oma vorstid ära praevad. Eestlased vist on juba loomult sellised, et pigem hoiavad omaette ja naljalt sõbrustama ei kipu.
Peaaegu juba pimedas saime lõpuks oma võimaluse lõkke üles teha ja jõevulina saatel vorstid krõbedaks säristada.
Hommikul vaatasime ikka tavapäraselt Hommik Anuga, et seejärel uuesti Tõramaa väljale minna. Lapsed lunisid hirmasti tõukekelguga sinna sõitma minemist.
Tõramaa puisniit
Kui eile oli Tõramaa puisniidul palju rahvast, siis nüüd, pühapäevasel hommikutunnil, ainult üks matkagrupp ja tõukekelgud. Igaüks sai omale meelepärase tõukekelgu ja hooandmine läks lahti. Üsna varsti selgus ka, et tõukekelgu lükkamine polegi nii lihtne kui eemaltvaadates paistab, sest lumekate võttis jääl libimise hoogu ikka korralikult maha.
Ilm oli super. Kui hommik oli karge ja hallis udulooris, puud-põõsad kaetud kerge härmatisega, siis nüüd hakkasid pilved hajuma ja päike eredalt paistma. Ümbrusest oli kuulda jää praksumist ja mulksumist.
Kui praegusel hetkel võisime jää ja lume all olevat jõeniidu lopsakat taimestikku vaid aimata, on tegemist ühe vanima looduskaitsealaga Soomaal, kust lookleb läbi Halliste jõgi, mille kallastel kasvab tihe taimestik ja võimsad tammepuud.
Tõramaa RMK varjualusega puhkekohas saab puhata ja einestada, kahjuks lõkkease oli ära vajunud ja vajab uuendamist. Ümbruskonnale saab avara pilgu heita Tõramaa vaatetornist.
Kui kelgutiirud tehtud, veetsime veel tükk aega nautides kevadist päikest. Samal ajal hakkas ka juba muud rahvast kogenuma – tuldi nii jäävälja uudistama, jalutama, uisutama, mõned isegi läksid ratastega mööda jääd sõitma.
Pealelõunal hakkasime meiegi kodu poole sõitma. Oli väga tore nädalavahetus – arvestades maailmasündmuseid oli see hea võimalus end välja lülitada, rahu ja head energiat koguda ning akusid laadida. Aitäh Soomaa!
Loe lisaks IDEID JA MARSRUUTE EESTIS REISIMISEKS
Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?
Võta ühendust.
Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ
Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.
LIITU UUDISKIRJAGA!