Matkaautoga Lõuna-Poolas - MOOVER matkaauto reisiblogi

Matkaautoga Lõuna-Poolas, Zakopanes

Kui varasemalt oleme käinud sügisesel koolivaheajal Soomes (loe reisikirja) ja Lätis (loe reisikirja), siis seekord võtsime suuna Poola, täpsemalt Lõuna-Poola, sihtpunktiks sealne kuulsaim mägikuurort Zakopane.

Meie reisiseltskonda kuulub 2 täiskasvanut, 3 last ja kõigi mugavustega Bürstner matkaauto.

Suurt ettevalmistust reisiks ei teinud, kõik nagu tavaliselt. Toidukraam ja riided peale ning minekut.

1.reisipäev. Läti-Leedu-Poola-Varssav

Vahepealsed Läti-Leedu kilomeetrid läbisime lennult ja õhtul jõudsime Poola pealinna Varssavisse.

Vihmases Varssavis leidsime Park4night äpist ööbimiseks parkimiskoha kena väikese pargi serval.

2.reisipäev. Varssav – Krakow – Zakopane

Öö läbi sadas korralikult vihma, nii et hommikuks olid Varssavi ümberkaudsed tänavad korralikult üleujutatud. Seilasime Varssavist välja ja sõitsime edasi Krakowi poole.

Fun fact: oma esimese matkaautoga tegime esimese pikema reisi just Krakowisse (2018). Nüüd oleme siin tagasi ja jalutame samu radasid.

Uitasime südalinnas, mida kohalikud kutsuvad turuplatsiks, sest keset platsi asubki turuhoone. 13.sajandist pärinev platsi Rynek Krakowski suurus on 40 000 m2 ja seda loetakse Euroopa suurimaks keskaegseks linnaväljakuks.

Uudistasime Krakowi linnatänavate poeaknaid ja kohalikku kaupa, jalutasime Waveli kuningalossi aladel ning sõime võiga soolakringleid.

Et Zakopane on Krakowist vaid ca 100 km kaugusel, siis pidasime mõistlikuks veel õhtul sinnakanti ära sõita. Tagantjärgi tarkus: 100 km tundub küll vähe, aga maantee on suuremalt jaolt nagu üks pikk asulatänav ja kiirus peamiselt 60-70 km/h, seega osutus teekond sinna oluliselt pikemaks.

Zakopane

Kohale jõudes oli kõigil väsimus suur, teel väljavalitud parkla osutus ööbimiseks ebasobivaks, siis õhtupimeduses parkimiskohta leida oli paras väljakutse – linnas on ruutmeetreid vähe ja kõikvõimalikud nurgatagused on suvalisteks parklateks tehtud. Paljudesse kesklinna parklatesse matkaautot ei lubatagi ja igale poole ei mahu ka. Suurtes parklates on väravas kollase vestiga parkimiskorraldaja, kes parklasse juhatab või siis kätega vehkima kukub, et siia küll ära tule. Parkimistasu ca 40zl päev ja enamasti ainult sularahas.

Miks me kämpingusse ei läinud? Zakopane kämpingud on enamasti linnas väljas põllupealsed. Kahjuks olid kämpingute kommentaarid ka mitte kõige kiitvamad. Hooajal on linnatänavatel parkimine kindlasti keeruline ja seetõttu tuleb leppida sellega mis on. Lõpuks sõitsime kohaliku haigla tühja parklasse ja keerasime magama.

3.reisipäev. Zakopane – Gubałówka mägi ja termaalid

Hommikul lõime kardinad eest ja oma üllatuseks avastasime, et oleme varsti peaaegu kinni pargitud. Ruttu autole hääled sisse ja sõitsime haigla parklast välja, et sinna mitte lõksu jääda ja egas ole viisakas ka haigla parklas niisama parkida.

Senikaua kuni kõrvaltänavas hommikusööki sõime, pidasime plaani mis tänase päeva ette võtta. Otsustasime ilusat ilma nautida ja käia ära Gubałówka mäe otsas.

Gubałówka mägi

Parkimispoisid suunasid meid sobivasse parklasse ja saime auto kenasti parkida suurde parklasse (10 zl tund) ja läbi kireva turu jalutasime matkakeskuse juurde.

Tükk tegemist oli turuputkade juurest laste eemale saamisega, sest nemad ju tahavad kõik letid läbi uudistada, mis sest, et igal pool on sama kaup.

Kui jõudsime lõpuks matkakeskuse juurde, kus asub köisraudtee alumine jaam, siis avastasime nördimusega, et just sel nädalal on tross-raudtee remont ja funikulööriga üles ei saagi 🙁 . Selle peale oli 3/5 reisiseltskonnast valmis kohe otsa ringi pöörama. Ega midagi teha ei ole kui vagunid ei sõida, siis tuleb jala minna. 🙂 .

Tõus oli päris korralik (300 m), aga niipea kui mäepervelt hakkasid paistma hobused ja lambad, tuli ka lastel elurõõm tagasi ning ülejäänud mägitee kulges küll ähkimise ja puhkimisega, aga ellu me jäime ja üles saime.

Mäe otsas potsatasime kohe kohvikusse ja premeerisime tublisid matkalisi jäätisega. Esialgu tundus koht suht inimtühi, kuid tegelikult Gubałówka mäetipp täielik turistikas ja üsna pea hakkasid inimesed rohkem liikuma, müüjad suveniire sättima ja kohvikulette avama. Ridamisi kohvikuid ja restorane, suveniiriputkasid nii kaugele kui silm ulatab, letid lookas ühesugusest kirevast tilulilust ja varsti oli kohal bussitäite viisi ka inimesi.

Kui aga pilk hoida mägedel, siis on vaated lummavad. Tükk aega istusime, nautisime ilma ja imetlesime Gubałówka pervelt avanevat vaadet Tatra mägedele. Gubałówka kõrgus on 1120 m.

Jalavaeva vähendamiseks tahtsime alla minna bussiga, nii seisime peatuses koos mitmekümne teise inimesega, kus üks kohalik mees proovis inimesi koondada ühte järjekorda, aga mis üldse ei õnnestunud. Kõigil oli käes piletid, mida meil muidugi polnud, aga mees ütles, et võime pileti osta ka tagasi alla jõudes. Kui aga buss ette jõudis, hakkas rahvas meeletult peale trügime, et lõime kogu asjale käega ja otsustasime alla siiski jalutada. Nüüd siis seda lühemat ja otsemat rada pidi. Ega see ülestulekust oluliselt kergem ei olnud ja põlved surisesid korralikult, aga alla me saime ja tegelikult oli kõigil hea meel, et Gubałówka mäel ära käisime.

Tagasi Zakopanesse jõudes võtsime rohkem aega kauba uudistamiseks. Turul on hea võimalus proovida Poola lambapiimajuustu oscypek ja teisi kohalikke tooteid.

Veekeskus Terma Bukovina

Edasi sõitsime termaal-veekeskusesse Terma Bukovina. Veekeskusesse sisenedes tuli välja, et ka siin on sel nädalal hooldustööd ja saunad ei tööta. No mis seal ikka. Esialgu tundus veekeskus tühi ja kõle, aga mida rohkem me avastasime ja välibasseinidesse jõudsime, seda mõnusamaks läks. Oli ikka mõnus küll keset jahedat sügisõhtut pimedas auravas soojas vees hulpida. 3 tundi läks kiiresti ja olime korralikult läbi ligunenud.

Veekeskuse perepilet maksis 220 zl (4 tundi).

Pärast veemõnude nautimist on eriti mugav jääda ööbima sinnasamasse parklasse, kus matkaautodele on eraldatud spetsiaalsed elektrivõimalusega kohad. Matkaauto parkimine on veekeskuse külastajatele tasuta.

4.reisipäev: Kasprowy Wierch ja Zakopane jalakäijate tänav

Kasprowy Wierch

Uus päev, uus mägi ehk täna päeva plaan oli saada piirkonna kõrgeima tipu otsa Kasprowy Wierch.

Kasprowy Wierch matkakeskus asub Kuznice asulas, auto tuleb jätta parklasse ja matkakeskusesse gondli peale jalutada 1,6 km.

Kasprowy Wierch mäetippu viib gondel, mis väljub iga 10 minuti tagant, muidugi saab ka jala võtta ette mõnetunnise rännaku. Poole tee peal tuleb gondlis ümber istuda ja jätkata mäkkesõitu. Kuuldavasti suvehooajal saab piletijärjekorras veeta tunde, seetõttu on soovitav pilet netist ette osta. Hooajaväliselt saime järjekorras oodata “vaid 45 minutit” ja juba kerkisimegi mägede poole. Gondlis olles saab kuulda poola ja inglisekeelset juttu piirkonna mägede kohta ning nautida üle ürgmetsa kõrguvaid vaateid.

Kasprowy Wierch kõrgus on 1987 m ja see on Poola peamisi talviseid suusapiirkondi. Mäetipus on söögikoht ja väike suveniiripood. Kui oled soetanud edasi-tagasi gondli pileti, siis on mäeahelikult jalutamiseks ca 2 tundi.

Ilm oli imeilus päikeseline ja mäetipus päris palju uudistajaid, kuid kui leiad endale vaiksema mäekülje, siis on tunne justkui päris: mäetipus avanevad vaated on võrratud, igal pool sinu ümber kõrguvad kaljunukid, mäed ja orud ning neid imetledes võib jäädagi kaugussesse vaatama.

Zakopane Krupówki jalakäijate tänav

Pealelõunal jalutasime Zakopane kesklinnas Krupówki peatänaval.

Peatänav on palistatud eriilmeliste puidust majadega, kus tegutsevad peamiselt poed ja restoranid, aga ka mujal piirkonnas on eripärane puitarhitektuur esindatud. Majade katused algavad enamasti juba esimeselt korruselt ja igal järgmisel korrusel on oma väike katuseserv, vintskapp või rõduke. Sellistel katustel on siiski ka praktiline väärtus, sest talvel kui sajab palju lund, langeb see katustelt ise alla ja katuseid ei pea lumest puhastama. Lisaks on sealkandis tavaks, et mitu põlvkonda elab ühes elamises, jagades eluruume mitme korruse vahel.

Lisaks nn Zakopane-stiilis arhitektuurile, on Zakopane tuntud ka kui Poola Talvepealinn, kuna Tatra mägede jalamil asub Poola tuntuim talispordikeskus. Talvel meelitab koht tuhandeid turiste, kes tulevad nautima suusatamist, lumelauasõitu ja teisi talispordialasid.

Tatra mägede jalamil olles on Zakopane nö väravaks Tatratesse: üks Poola kõige maalilisemaid ja ainulaadsemaid looduslikke piirkondi. Siiski on tegemist on Poola ühe vaeseima piirkonnaga ja kohalike sissetulek põhineb peamiselt turistidel.

Camp Gorący Potok

Aeg oli mägedest tagasi keerata ja vaikselt kodupoole kulgema hakata. Vastu õhtut kaugele ei sõitnud, vaid jäime Zakopanest 20 minuti kaugusel asuvasse kämpingusse Camp Gorący Potok.

Kämping on alles aasta tagasi avatud. Kõik oli äärmiselt uus ja mõned puud-põõsad justkui päevade eest istutatud. Peamajas on köök ja pesuruumid ning teisel korrusel lastele lausa eraldi mängutuba.

Administraator sõnul on mõned eestlased on seal käinud küll, kuid enamasti on nende väliskliendiks tšehhid ja slovakid.

Kämping maksis 99 zl karavan ja 2 täiskasvanut, laps 25 zl.

Termy Gorący Potok

Kämpingust saab jalutada veekeskusesse Goracy Potok.

Veekeskuses on soojaveebasseinid alates 27kraadist kuni 40 kraadini. Pimedas eriti õdus. Saunakompleks on avatud vaid täiskasvanutele. Mina ihkasin sauna ja lunastasin endale spaakompleksi pääsme. Müüja teavitas küll, et spaa on ainult täiskasvanutele. Kohapeal selguski, et saunaspaas ei kanta ujumisrõivaid, küll aga varjati end viisakalt rätikuga.

Hõljusime soojaveebasseinides maksimaalselt kaua, pea sulgemiseni ning ööuni oli oi kui hea.

5.reisipäev: Zalipe lilleküla

Meie järgmine sihtkoht oli Poola kõige lillelisem küla. Tee viis üle mägede ja läbi väikeste külade. Kõik oli äärmiselt ilus ja maaliline. Liikumiskiirus aga vaevalt 60 km tunnis.

Jõudsime Zalipie külla, mis on Poola kõige lillelisem küla. Legendi järgi hakkasid elanikud lillemustreid maalima, et varjata nõgist toalage ja tahmaplekke seintel ning sellest sai alguse komme kaunistada elamised lilleliste joonistustega.

Tänaseks on lillemustrist saanud küla sümbol. Zalipie külast leiab lillemustritega kaunistatud elumaju, aialippe, loomalautasid, kaeve, koerakuute ning isegi kirikusaal on rõõmsavärviliselt lilleline.

Lillekülas käisime kohalikus muusemis, kus saab näha vanasid elamuid, mis on kaunistatud traditsioonilise lillemustriga. Muuseumis on 2 suuremad, 2-toalist maja, mis on jõukama elaniku majad, kus lillemustriga värviti ka maja sisemust. Vaesemehe majas on dekoratsioonid vaid maja välisküljel.

Kohalikus külakeskuses saab lugeda infosilte kohalike meistrite kohta. Saal on kaunistatud maalingutega ja laes ripub hiigelsuur käsitööna paberlilledest valmistatud dekoratsioon. Keskus asub ka väike suveniiripood. Lillemustrid on maalitud kõikjale, majadele, kaevudel, kaevuämbritele, kuuridele, aedadele, aknaluukidele.

Külas on 28 lillelist maja ning aedadesse, millele on kinnitatud vastav tähis, võib minna hoovi sisse jalutama ja maalinguid lähedalt uurida. Kirik on inimtühi ja haudvaikne. Seinad, lagi ja postid on kaetud lillemustritega. Igal aastal korraldatakse maalimisvõistluseid ja uuendatakse tehtud dekoratsioone.

Lysa Gora

Sõitsime edasi ja õhtul jõudsime linna Nowa Slupia, mis tundus esiti nii kummaline: inimesi liikus, autosid oli, akendes särasid tuled, kuniks taipasime, et tänavavalgustus ei põle. Täiesti kottpimedad tänavad. Väga sürr.

Parkisime end ööseks linna serval asuvasse Lysa Gora matkaraja algusesse suurde parklasse. Hea meelega oleksime õhtustanud põnevas restoranis sealsamas mäe jalamil, kuid kuigi uksel olevate aegade järgi oleks pidanud restoran lahti olema, siis ta seda siiski ei olnud. Seest helendas vaid joogikülmiku valgus.

Seadsime siis sammud tagasi alla linna kohalikku poodi. Lisaks heale jalutuskäigule saime hea kõhutäie ülimaitsvaid pelmeene ja poola kurgisuppi.

Õhtul käisid mõned noorukid autodega parklas tšillimas, aga õnneks öö oli vaikne.

6.reisipäev. Poola: Święty Krzyż mäed ja Lysa Gora

Hommikul startisime kohe matkarajale.

Święty Krzyż mäed on ühed vanimad Euroopas. Mäe nõlvad on kaetud kaljutükkidega, seetõttu nimetatakse mäge ka paganate pühapaigaks. Kuigi mäestik on aastatuhandepikkuse erosiooni tõttu vajunud ning ei ole enam kuigi kõrge ega järsk, andis kivisest künkast ikka üles rühkida. Matkarada oli äärmiselt kivine ja päris keerukas käia, eriti kuna maapind oli puulehtedest kirju.

Mäe tipus kõrgub benedikti kirik (mille kabeli põranda all krüptis saab näha vürst Jeremi Wiśniowiecki mumifitseerunud keha). Veidi edasi jalutades, saab minna vaateplatvormile. Pääse 12 zl. Mäeseljak on kaetud hallide kivikamakatega. Vaateplatvormilt avanes kena vaade … udule 🙂

Tagasi jalutasime läbi kloostri siseõue. Üht puidust ust märgates, põikasime sinna sisse lootuses kohvik leida ja üks mõnus hommikukohvi juua, aga meid tervitasid hoopis kirstud ja muumia, sest just selle ukse taga asus sfinks. Sellise morbiidse kogemuse jaoks küll hetkel tuju polnud, vabandasime viisakalt piletimüüja ees ja tulime tagurpidi uksest välja.

Varssav – Gd Centrum Chinskie

Edasi sõitsime Varssavi suunas. Väga ilus tee piki mäeseljakut.

Varssavi lähistel põikasime uudishimust sisse Poola aliexpressi. Mitmest kaubandusloast koosnev tuhandete poodidega tohutu laokompleks, kust saab osta absoluutselt kõike – alates kunstküüntest kuni rösterini välja. Hinnad 4x soodsamad, JUHUL KUI ostad hulgi (ühekaupa üldiselt ei müüda midagi).

Poolaga tegime korraliku lõpparve Suwalkis õdusas restoranis Karczma Polska ja viimase ööbimise tegime Leedus.

Kokkuvõte

Matkaauto reis Lõuna-Poolasse läks iagti korda. Vaid 1000 km kaugusel saab kogeda imelist loodust ja kohallikku autentset eluolu, muidugi on boonuseks Poola taskukohane hinnatase. Meie jäime rahule ja kindlasti plaanime kunagi ka tulevikus Lõuna-Poola mägedesse suusatama minna.

Tekst ja fotod: Liisi Laanemäe