Matkaautoga Nordkappi

Matkaautoga Nordkappi. II osa – Norra

Lühidalt sissejuhatuseks – võtsime augustis ette matkaautoga perereisi Nordkappi, mis on Euroopa põhjapoolseim tipp. Esimesed 4 reisipäeva sõitsime läbi Soome ja oleme nüüd jõudnud Norra piiri äärde. Esimest osa saad lugeda siit.

5. päev – Norra piiri ületamine. Karasjok

10.08 hommikul startisime Norra poole. Kaardil ühtegi “vaatamisväärsust” meil märgitud ei olnud, imetlesime loodust. Kui kesk Soomet oli loodus madala taimestikuga soine ala, siis mida põhja poole, seda mägisemaks maastik muutus. Norra piirist algasid kitsad looklevad teed, vaheldudes soiste alade, peegelsiledate järvede ja kärestikuliste jõgedega, pakkudes teelolijatele ilusaid vaateid.

Lähenedes Karasjoki linnale, mis on väravaks Finnmarkile ja Nordkapi teele, nägime taas suuremaid männimetsasid ja kõrgemaid puid. Olime täna peamiselt sõitnud, tehes vahepeal vaid ühe põgusa peatuse, seetõttu otsustasime varasemalt parkima jääda. Peatusime Karasjoki kämpingus, eeskätt kasutamaks pesupesemise võimalust, sest kaasavõetud riiete varu oli üksjagu vähenenud ja eeldasime, et mida põhja poole, seda kallimaks võivad kämpingid minna.

Elektrit me ei vajanud, parkimine maksis 25 eurot, pesumasina ja kuivati kasutamine 8 eurot. Panime pesu pesema, valmistasime õhtusöögi ja lapsed mängisid mänguväljakul. Huvitav oli, et 14 parkiva matkaauto kohta olid vaid meil lapsed kaasas, enamus reisjaid olid vanemas eas inimesed. Tegelikult ei olnud see mingi erand, vaid üsna tavapärane vaatepilt, kus suures matkaautos reisib vaid kaks pensionäri, heal juhul kaasas koerake. Tavapäraselt veedavad nad õhtu kas lamamistoolides raamatut lugedes ja teed juues või hoopis matkaautost telekat vaadates. Meie seevastu püüame igal võimalusel end liigutada ja võimalikult palju ümbrusega tutvuda.

Õhtul veetsimegi süüa tehes, ümbruses jalutades ning viimaks tegime lõkkekohas tuld, grillides vahukomme ja juues teed. Õhutemperatuur oli 10 kraadi ringis.

.

6. päev – Nordkapp

Hommikul tankisime eilsest duši all käimisest tühjaks saanud veepaagi jälle täis ja jätkasime sõitu Nordkappi poole. Lakselvi linnast ülespoole keerates algasid tõelised mäed. Tee kulges mööda rannikut, teisel pool kivine mäekülg, järsud nõlvad vaheldusid laugemate aladega, kus põhjapõdrad segamatult rohtu sõid. Lisaks põhjapõtradele olid siin tavalised ka teepervedel magavad lambad.

.

Läbisime mitu tunnelit, millest esimene oli kõhedust tekitavalt pime ja kitsas, lisaks asfalt ohtlikult märg. Õnneks teised tunnelid olid paremas seisukorras, kuid omakorda lisas närvikõdi Magerøya saarele viiv merealune ligi 7 km pikkune tunnel, mis laskub 212 m merepinnast allapoole ja samapalju taas ülespoole. Tõus ja laskumine olid ikka korralikult tuntavad, vastavalt 9% ja 10%.

Emotsioonid olid ülevad – ühtkohalt hoidis pinget kurviline tee ja vastutulevad sõidukid, teisalt kõrval laiuvad mäed ja kuristikud.

Kui seni kiitsime selget ilma, siis enne Nordkappi kerkisime mööda kaljuteid pilvedesse ja kohale jõudes oli ümbrus pilvedest hall ning nähtavus vaid mõni meeter. Pakkisime end kähku riidesse ja läksime välja. Puhus väga kõva tuul, õhutemperatuur näitas 8 kraadi, tuulekülma 4 kraadi.

Olimegi jõudnud nö maailma servale, Euroopa kõige põhjapoolsemasse tippu Nordkappi. Juhhei!!!

Nordkappi tähiseks on maakerakujuline monument. Just sel hetkel, kui me külastuskeskuse uksest välja astusime, läks taevas hetkeks selgeks ja saime mõned toredad hetkel monumendi juures jäädvustada.

Nordkappi külastuskeskuses saab vaadata ajaloolist väljapanekut, imetleda põhjamaist valgusshow’d ja külastada suveniiripoodi. Kindlasti soovitame vaadata veerand-tunnilist filmi, kus saab ülevaate Nordkappist ja sealsest eluolust. Eriti kui ümberringi on hall udu, siis filmist saad väga hästi aru, kus sa tegelikult asud.

Kokku veetsime külastuskeskuses oma 3-4 tundi, võttes mõnusalt aega sihtpunkti jõudmise tähistamiseks ning nautida kohvi ja vahvleid.

.

Nordkappi külastamise perepilet maksis 660 nok, pilet kehtib 24 tundi, sest kui ühel päeval on udune ja hall, siis on võimalik järgmisel päeval uuele katsele tulla. Parklas on võimalik ööbida ja seda võimalust tundusid paljud ka kasutavad, aga kuna kaljuserval puhus jube lõõtsuv tuul, siis meie seal ööbida ei tahtnud, vaid sõitsime mõne kilomeetri pilvepiirist allapoole, et ilma paranedes uuesti üles tulla. 

PS. Viimast Eesti numbrimärgiga autot nägime Rovaniemis ja kui parasjagu uudistasime Nordkappi suveniiripoe väljapanekut, kuulsime teiseltpoolt riiulit kodust eesti keelt. Siinkohal tervitused kaasmaalastele Padiselt! 

7. päev – Honningsvag

Praktiliselt terve öö läbi sadas vihma, hommik oli hallimast hall ja tuul endiselt vali. Alles hommikul avastasime, et peatusime öösel selle matkaraja alguses, kust viib teerada tegelikku põhjapoolsemasse tippu, st tegelikult Nordkapp ei olegi kõige õigem koht, aga kuna sealt kaljuservalt avaneb suurepärane vaade, siis on see koht turistidele mugavalt juurdepääsetavalt väljaehitatatud. Geograafiliselt kõige põhjapoolsemasse tippu, Knivskjeloddeni, viib ca 9 km matkarada, mida paljud meie kõrval peatunud inimesed, seljakott seljas, avastama läksid. Tõdesime, et kui oleksime ilma lasteta, kahekesi, siis läheksime kindlasti seda rada avastama, aga praegu jäi see plaan siiski vaid ilusaks unistuseks. 

Seega keerasime autonina lõuna poole ja hakkasime mägedest alla laskuma. Kui eile, mäkke tõustes, oli ilm selge ja vaade lausa mäestikus hirmutavalt võimas, siis täna oli nähtavus vaid kümmekond meetrit. Suures udus sõites ei pannud me kahjuks tähele kohta nimega Skarsvag, kuhu tahtsime sisse põigata, et minna vaatama kohalikku kaljunukki. Pilvedest allapoole laskudes saime taas nautida ilusaid vaateid, kuigi udune ja sombune ilm jätkus. Teel tegime mõned peatused vaadete jäädvustamiseks.

.

.

Pikema peatuse tegime Honningsvagis, mis esiti tundus väike kohake, aga kaljunuki taha pöörates avanes kena vaade kruiisilaevade sadamale ja värvilistele majakestele mäeküljel. Kruiisilaev oli just randunud, seni tühjana tundunud tänavad täitusid kiiresti inimestega ja seni unisena tunudnud väikellinn hakkas justkui elama. 

.

Edasi võtsime suuna läänepoole Alta suunas. Tee kulges üle uduste mägede, läbi laugete põldude, palistatuna värviliste majakestega ja kiviste kärestikega. Ööbima jäime 30 km enne Altat suurte mägede vahele. Ööbimisplats tundus esiti trööstitu, kuid platsilt kõrvale põigates avanes imeilus vaade selge helesinise veega metsajärvele. Siinsamas lähedal, teiselpool väikest ojakest, kostus põhjapõtrade kellade kumedat kolinat, kuid sel õhtul jäid nad meile tabamatuks, küll aga märkasime neid vilksamisi järgmisel hommikul lahkudes.

.

8. päev – Alta. Karasjok

Altasse sissesõit on palistatud kenade norrapäraste heledate puumajakestega, ometi kesklinnas asuvad vaid uuema aja ehitised, nagu ka see virmaliste katedraal.

Tegelikult on Alta kuulus hoopis kaljumaalingute poolest, mis on kantud UNESCO maailmapärandi hulka, neid saab näha läbides 3-km jalgsimatka Alta muusemisse.

Sõitsime Altast välja ja keerasime suvalises kohas väiksemale kõrvalteele, mis viis meid ühe kärestikulise jõe kaldale.

.

Valmistasime seal lõunasöögi, vaatasime kuidas kalurid läksid omapäraste pikkade puupaatidega jõele ning jalutasime mööda kivist jõekallast ning pidasime plaani, kuhu edasi minna – kas mööda Norra kaljusid lofootide poole või keerata tagasi lapimaa poole. Otsustasime viimase kasuks, sest sinna kanti me ilmselt niipea enam ei satu.

Edasi sõites saime taaskord ahhetada imeliste vaadete üle – meist mõlemal pool kerkisid võimsad kaljud, mis olid nii kõrged, et silm ei seletanud uduloori mattunud kaljutippe. Müstiline ja võimas!

.

Karasjoki viis meid juba tuttav tee läbi madala taimestiku ja soiste aladega tundra. Ööbimiskohta ei olendki seekord nii lihtne leida, sest parkimisalad asuvad kohe tee ääres ja kuigi siin ei ole eriti tihe liiklus, oleks möödasõitvad autod siiski ööund häirinud ning enamus teid, mis siin rajatud on, viivad elumajadeni. Lõpuks leidsime teeäärse parkla, kust viis omakorda tee maanteest veidi eemalasuvasse parkimiskohta Karasjoki jõe äärde, kus olid nii puhkekohad lauade ja pinkidega ning lõkkekoht. Tegime lõkke küll üles, aga ümbrusest korjatud märjad puuoksad pigem vindusid ja susisesid, kuid mõnusa äraolemise tekitas ikka, eriti süües kodust mannavahtu Lapimaalt tundrast korjatud mustikatega.

.

Kusjuures olen käinud võimalikult palju Lapimaa metsaalustes kolamas, aga marju ma siit leidnud ei ole. Vist on lihtsalt vara veel. Põhjapool ei olnud üldse marju, veidi allpool olen leidnud pisut mustikaid ja  punetama hakkavaid pohli, murakatest saab aimu vaid lehtede järgi. Praeguses kohas kasvab sinikaid ja mustikaid ning mingeid väikseid marju, mis alles lähevad punaseks. Ühe kollase pilviku leidsin ka.

.

Õhutemperatuur on 9 kraadi, aegajalt sajab kerget hoovihma. Kui esimesed päevad Lapimaa kliimas olid küll veidi hallid ja masendavad, siis inimloomus harjub ja nüüd ei tundugi rõske ilm nii rusuv. Pealegi matkabussis ööbides ei saa väljas valitsevast rõskest ilmast aimugi, sees on mõnusad 20 soojakraadi 🙂

Järgmises postituses jõuame tagasi Soome, külastame põnevat saamide muuseumit, kaevame vääriskive ja naudime Lõuna-Soome kuurortlinnu.

Loe järgmist osa siit.

Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?

Võta ühendust.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ

Nimi *

E-mail *

Teade *

Email

Saada

Kontakt

Reisiblogi

Võta ühendust:

✉︎ info@moover.ee / 📞 50 323 70

jälgi meid Facebookis

Klubi Eesti Karavan liige

Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.

LIITU UUDISKIRJAGA!

Sisesta oma e-maili aadress *

*Me ei spämmi ja hoiame sinu andmed kaitstuna.

Liitun