Matkaautoga Ida-Virumaal

Matkaautoga Ida-Virumaale

Ühel aprillikuu nädalavahetusel avanes meil võimalus minna kahekesi matkaautoga nädalalõppu veetma. Eriti pikalt me ei kaalunud ja otsustasime matkaautoga sõita Ida-Virumaad ja Narvat avastama. Seekord reisisime 4-kohalise matkaautoga Bürstner Lyseo Limited 690.

Matkaautoga-Fiat-Burstner-lyseo-limited-690-1

Matkaautoga Ida-Virumaal. SEJ settejärved

Suurt eeltööd, kui öelda, et üldse mitte mingisugust eeltööd ma teha ei jõudnud, vaid lähtusin sellest, mis mul juba varasemalt Google Maps kaardile olid märgitud. Jooksvalt uurisin veebilehti puhkaeestis.ee ja idaviru.ee. Meie reis jäi aega, mil muuseumid-poed-kohvikud olid suletud, seega jäi rohkem aega jalutamiseks ja väliobjektidega tutvumiseks.

Üks nendest kohtades, mille juba varem oli Google Mapsi ära märkinud, oli SEJ Settejärved Auveres, milles heledab erksinine vesi.

Keerasime Tallinna-Narva maanteelt maha Auvere poole, ja mõne kilomeetri pärast hakkasidki meile kaugelt metsade kohalt paistma suured tuhamäed. Ikka SUURED … nagu sein. Tee kulges läbi Eesti Energia eramaa mööda tolmust kruusateed piki veekogu, mis tõesti teatud nurga alt vaadates sinetas nagu lõunamaine merevesi. Tegelikult on veekogude näol tegemist Eesti Energia põlevkivi jäätmete settebasseinidega, kuhu kogutakse leeliseline vesi, mis sisaldab rohkelt karbonaatsete kivimite osakesi, mis valge lubjastunud järvepõhja taustal muudavad vee helesiniseks, pälvides nii nimetuse “helesinine laguun”. Eriti hästi tuleb sinine toon esile päikesepaistelise ilmaga.

Sillamäelt ostetud tseburekid maitsesid helendava sinise järve kaldal igatahes väga hästi. Kuna ilm oli tuuline, siis pikalt õues ei tahtnud olla, pealegi tundus mulle õhk nagu tuhka täis olevat ja suu hakkas kuivama. Ei tea kas tegelikult ka nii oli, aga ilmselgelt õhus seal midagi ikka lendleb.

Matkaautoga Narvas

Auverest Narva poole sõites oli ümbruskond üsna hirmus ja kergelt öelda šokeerivalt tööstuslik – kõrged tuhamäed, hiiglaslikud korstnad, metallist ehitised, okastraadiga aiad. Kuna kell oli juba õhtu, siis hakkasime Narva jõudes ööbimiseks kohta otsima. Park4night küll näitas parklate võimalusi, aga suurtel parkimisplatsidel ööbimisega meil pigem kehvad kogemused.

Alguses sõitsime Narva jõe sadamasse, kuid arvestades meie varasemaid kogemusi, siis sealne parkla tõotas öösel tiirutavaid autosid, seega sõitsime tagasi üles linna poole. Natuke tiirutamist Narva tänavatel kuni jõudsime taas jõe äärde Tolli tänavale, kus eramajade ees tänaval oli hulganisti parkimissoppe. Parkisime end sobivasse kohta ära, ikka nii viisakalt arvestades, et kellegi vaadet ei segaks ning imetlesime loojuvas kevadpäikeses sillerdavat Narva jõge ja vastaskaldal asuvat Venemaad. Igaljuhul väga hea kohavalik! Märkisime selle koha ära park4night äppis, nii, et kes tahab, leiab ka endale peatumiskoha Narva jõe kaldal.

Hommikul läksime Narvaga lähemalt tutvuma. Seekord olid meil kaasas elektritõukerattad, millega on eriti mõnus mööda linna vurada, sest liikumine ühest kohast teise läheb kolm korda kiiremini. Narvas tundus elektritõukse kohe eriti palju olevat, iga nurga peal hakkas mõni Bolt silma. Ja mis siin imestada, sest mitmel pool on rajatud tänavatele eraldi liikumisala ja liikumine on tõesti mugav.

Narva üllatas meid ilusa promenaadiga, kus jalutada ja nautida vaadet Narva jõele, Narva Bastionitele ja Narva linnusele. Kui promenaad on uus ja ilus, siis linna poole minnes võib kohata tugevat kontrasti uue ja vana ning jõuka ja nägura vahel. Võta kasvõi kõrvuti asetsevad vana raekoja hoone ja uus Narva Kolledž – milline kontrast vana lagunenud ajaloolise maja ja moodsa arhidektuuri vahel. Väga palju on slaavipärast, eesti keelt kuulda on pigem erand, poesildid ja kohaviidad on tihtipeale kakskeelsed – see tundub kohati nii sürr – oled ju Eestis, aga nagu ei ole ka, sest keskkond on hoopis teine.

Matkaautoga Narva-Jõesuus

Sõitsime edasi Narva-Jõesuusse. Oleme siin kunagi spa-puhkust veetnud, seega tulid mõned kohad kohe tuttavad ette. Parkisime ka seekord Meresuu hotelli juurde, tegime kiiresti lühikese kohvipausi, seejärel võtsime elektritõukerattad välja ja läksime ümbrust avastama.

Narva-Jõesuus on imekaunis liivarand, mis paljudele armastatud koht suvepuhkuse veetmiseks. Ilus männimets ja uhked majad, kuid jällegi – sealsamas kõrval on suured tühjaks jäänud hotellikompleksid, suured kortermajad ning mahajäetud tööstushooned.

Matkaautoga Sillamäel

Sillamäele suundusime juba suure umbusuga, sest juba eilne kiire poeskäik andis mõista, et tegemist on enamjaolt venekeelse ja venemeelse piirkonnaga.

Kui aga Sillamäe Maximast ja turupiirkonnast mööda saime, meie eelarvamused leevenesid ja muutusime lausa positiivseks nähes uut promenaadtänavat mere ääres. Väga ilus koht jalutamiseks, mitu mänguväljakut lastele ja palju puhkekohti. Ning muidugi Sillamäe stalinistliku arhidektuuriga hooned, kaunid alleed ja uhke Mere Puiestee.

Sillamäelt sõitsime Toilasse. Maanteed pidi oli liiga igav sõita, seepärast keerasime hoopis väiksemale rannikuäärsele teele. Kaardi peal tee oli, kuid kohati ahenes lausa põlluvaheliseks teejupiks, aga ikkagi põnevam kui tavaline suur maantee.

Kõigepealt juhatas Google Maps meid Voka asulas asuvasse parki, mille tee suunas meid otse metsa ja saime kohe aru, et õige koht see ei ole. Viitade järgi jõudsime peagi taas õigele teele ja õigesse Toila Oru parki kohale.

Parklas seisis üks vanem matkaauto, mis kusjuures oli esimene matkaauto siinkandis, mida kohtasime.

Kuna päeva peale oli kõht juba päris tühjaks läinud, siis enne jalutama minemist valmistasime parklas kõigepealt lõunasöögi. No ja nagu arvata võis, siis kui kõhud täis, siis ei viitsinudki enam minna, nii et jätsime Toila pargi mõneks teiseks korraks ja sõitsime edasi.

Matkaautoga Ida-Virumaal. Valaste juga Ontika pankrannikul

Valaste joa parklasse jõudes üllatusime, et tee äärde on rajatud väike puhkekompleks, kus eraldi kohad ka matkaautodele. Aastaid tagasi oli siin minu mäletamismööda vaid suvaline parkimissopp, nüüd aga korralik parkla kohvikuga.

Laskusime Ontika pankranniku paekallast mööda alla metalltrepist, mille kõrvalt pahises alla võimas Eesti kõrgeim, üle 30 meetrine Valaste veejuga! Imetlemist väärt on ka miljonite aastate jooksul kujunenud kihiline kivisein.

Seejärel viis huvitava nurgelise arhidektuuriga laudtee mere äärde, kus võrratult ilus valgete lamedate kividega rand!

Matkaautoga Ida-Virumaal. Liimala rand

Ööbima jäime Liimala ranna parklasse. Liimajas on kaunis pikk liivarand, kõrval asub Purtse sadam ning Tulivee majutus ja restoran. Omades pisut siseinfot saime tellida endile järgmiseks päevaks Tulivee restoranist hommikueine ja kasutasime rõõmuga selle võimaluse ära.

Õhtu oli küllalt jahe ja tuuline, seepärast õues liiga kaua enam ei viitsinud olla ja vaatasime matkaautos hoopis filmi.

Hommikul ärkasin ühe auto saabumise peale, kes “muidugi” pidi parkima otse meie matkaauto kõrvale, kuigi ülejäänud parkla oli tühi. Aga see on üsna tavaline, et inimesed ei mõista, et keegi seal seisvas matkabussis magab 🙂

Igatahes oli mul uni otsas ja tõmbasin samuti õueriided selga, et teha pikem jalutustiir rannas.

Jalutasin mööda rannaäärt niikaua kuni jõudsin juba teise, Lääne-Viru, maakonda :). Tagasi tahtsin tulla mööda külavaheteed, aga nagu ikka on kõik maa-alad eramaadena märgistatud. Lõpuks ikka õnnestus leida üks rada, kus silti ei olnud, nii jõudsin Liimala külateele ja külakoerte haukumise saatel jalutasin tagasi matkaautosse, et nautida Tulivee hommikusööki ja seejärel hakata tagasi koju sõitma.

Matkaautoga Sibulateel. Mustvee. Alatskivi.

Koduteel tagasi Tartusse vaatasime, et meil on veel paar tundi aega ja otsustasime läbi Mustvee mööda Peipsi Sibulateed. Hoolimata tol hetkel kehtinud piirangutest käis Mustvees äge kauplemine turul, jõe ääres oli kümneid kalamehi ja linn kihas kevadises päikeses.

Peipsi Sibulateest, mida seal teha ja näha, saab lugeda siit. Kitsad värviliste puumajadega palistatud tänavad on igaljuhul vaatamist väärt, eriti suvel kui tänavatel on väljas kala- ja köögiviljakauplejad. Mai lõpus toimub Peipsi ääres ka Willipu külalistemajas Klubi Eesti Karavan kevadine üritus, kuhu on oodata sadakond autoelamu ekipaaži.

Selline sai meie paaripäevane nädalalõpureis Ida-Virumaale, põnev ja kontrastne! Vahelduseks oli ülimõnus käia reisimas kahekesi ja tõdesime, et peaksime seda kindlasti rohkem tegema 🙂

Uute seiklusteni!

LOE REISIBLOG