Matkaautoga läbi Läti, Leedu, Poola, Tsehhi, Austria, Sloveenia Horvaatiasse ja tagasi
Tänavu suve pikem puhkusereis viis meid Horvaatiasse, kus toimus ülemaailmne karavanide festival. Järgnevast postitusest leiad reisikirja, mis kirjeldab meie seiklusi 3 nädala pikkusel reisil matkaautoga Horvaatiasse ja tagasi.
Postitus on pikk ja põhjalik, varu lugemiseks 15-20 minutit.
Lühikokkuvõte päevade kaupa:
1.REISIPÄEV. Eesti. Läti. Leedu
2.REISIPÄEV. Leedu. Poola, Ełk, Varssav
3.-4.REISIPÄEV. Poola, Jasna Góra. Tšehhi, Moraavia
5.REISIPÄEV. Tšehhi, Lednice-Valtice. Austria
6.REISIPÄEV. Austria. Sloveenia, Ptuj. Horvaatia, Camping Rača
7.REISIPÄEV. Horvaatia, Pag. Zaton Holiday Rezort
8.-14.REISIPÄEV. Horvaatia, Zaton Holiday Rezort
15.REISIPÄEV. Horvaatia. Sloveenia
16.REISIPÄEV. Sloveenia. Austria, Minimundus Park
17.REISIPÄEV. Austria. Tšehhi,Telč
18.REISIPÄEV. Tšehhi. Poola, Wroclavi loomaaed
19.REISIPÄEV. Poola, Lodž
20.REISIPÄEV. Poola. Leedu, Kaunas Lake kempingas
21.REISIPÄEV. Leedu. Läti. Eesti
Ettevalmistused reisiks
Meie reisiseltskonna moodustab 5-liikmeline pere, kaks täiskasvanut ja lapsed (7a, 9a ja 11 a) ning loomulikult meie kõigi mugavustega matkaauto Bürstner Limited T 726.
Et sõit Horvaatiasse on pikk (rohkem kui 2 000 km), siis otsustasime võtta aega ja nautida teekonda ning seetõttu planeerisime sinnasõiduks umbes nädal ja samuti tagasisõiduks nädal aega, seega ca 3-nädalane seiklus.
Kindlat reisiplaani meil ei olnud, umbkaudne marsruut oli teada, mingid kohad Google Mapsi märgitud ja ülejäänu otsustasime jooksvalt. Navigeerimiseks Google Maps ja Waze, ööbimiskohtade leidmiseks Park4night äpp.
Enne reisi paigaldasime matkaautosse Maxxfan laeventilaatori ja etteruttavalt võin selle kohta ainult kiidusõnu öelda – toimis hästi ja saab kuumuses kenasti hakkama.
Pakkisime autosse vajaliku riidekraami, veidike toiduaineid, lastele tõukerattad ja endile kaks elektritõuksi, gaasigrilli, välitelgi (ei kasutanud kordagi), tankisime matkaauto paagid täis ning sõit võis alata.
1.REISIPÄEV. Eesti. Läti. Leedu
Väljusime laupäeva hilishommikul ning esimene peatuspunkt oli Riia. Riias ostud tehtud oli järgmiseks peatuspaigaks Läti-leedu piiri äärde jääv Bauska Taverna mis on meil juba traditsiooniliseks peatuspaigaks kujunenud, kus möödasõites ikka peatume. Nii ka seekord.
Kõhud täis ja selg sirutatud, sõitsime edasi Leetu ja Panevežyse kandis hakkasime ööbimiskohti vaatama. Olime küll Park4nightist ühe koha välja valinud kui märkasime ilusat järvekest väikese Upyté asulas ja otsustasime hoopis sinna jääda. Meiega liitus teine reisiseltskond, kellega järgnevatel päevadel koos Horvaatia suunas sõita.
Käisime järves suplemas ja jutustasime niisama ning kui kohalikud noorukid võrkpallimängu lõpetasid, oli öö väga vaikne.
2.REISIPÄEV. Leedu. Poola, Ełk, Varssav
Hommikul jätkasime sõitu ja järgmise peatuse tegime Poolas, linnas Ełk.
Matkaautos kiire lõunasöök, et siis linna peale jalgu sirutama minna. Jalutasime swirlekat limpsides mööda Ełki järve promenaadi suursuguse Ełki kirikuni, kus imetlesime kiriku kaunist interjööri ning seejärel tiiruga jõudsime tagasi parki, kuhu on püstitatud massiivne Johannes Paulus II ausammas.
Jalad sirutatud jätkasime sõitu. Õhtuks sõitsime Varssavi lähedale, kus plaanisime peatuma jääda kämpingusse Camping Warszawa, mis piltide järgi tundus olevat väga eriline koht. Kämpingusse jõudes aga ei olnud pilte teps mitte nii tore, sest kämping oli ülerahvastatud ja kui meid juhatati rööpalisele teepervele, loobusime seal parkimise mõttest.
Sõitsime edasi ja jäime parkima mingi väiksema asula spordipargi parklasse. Õhtul tegime peresisese kabeturniiri ning tegime järgmise päeva plaane.
3.-4.REISIPÄEV. Poola, Jasna Góra. Tšehhi, Moraavia
Kolmas reisipäev kulges enamasti sõites. Vahepeal tegime Gliwices shoppingu peatuse ja ööseks jäime parkima Rybnik linna staadioni kõrval parklasse.
Hommikul läks enne teisi uni ära, nii et lippasin kiirelt kesklinna poole lootes leida mõne avatud piekarnia, kust hommikuks värskeid saiakesi osta. Kott kreemisaiakesi käes, juhtusin mööda minema ka ühest juurviljapoest, kus parajasti maasikakaste välja tõsteti. Kuna eelmisel päeval pidime turumüüjate juures värsketest marjadest suu puhtaks pühkima, sest Poola zlotte meil kahjuks kaasas ei olnud, siis nüüd tundsin heameelt, et kaardimakse toimis ja õnnestus kotitäis maasikaid endale saada.
Jasna Góra klooster
Järgmise peatuse tegime Częstochowas, kus asub maailmakuulus Jasna Góra kloostrikompleks. 14.sajandist pärit Jasna Góra kirik on üks tähtsaim ja külastatuim palverännakute sihtkoht, mida külastab ligikaudu 5 miljonit inimest aastas. Populaarsest kohast saime aimu juba suures parklas, mis oli täis autosid, busse ja inimesi, kes kõik tulid püha kohta külastama. Parkimistasu ei ole, küll aga tuleb parklast väljudes teha korjanduskasti annetus.
Jalutasime kloostrikompleksis ringi ja imetlesime kloostri imelist barokkarhidektuuri. Pärast mõningast otsimist leidsime üles Jumalaema kabelis asuva tuntud Musta Madonna ikooni, mis on üks Jasna Góra hinnalisemaid aardeid ja mida katoliiklased peavad tervendavaks ja imettegevaks. Meil õnnestus Musta Madonna ikooni juures toimuvat teenistust jälgida – kirik oli rahvast täis, lauldi ja loeti palveid. Samal ajal liikusid põlvili seina ääres vaikselt terve rida inimesi, kes tahtsid ikooni ees kummardada. Inimeste põlvili käimisest on kivipõranda sisse kulunud kumerad vaod, mida mööda edasi liigutakse. Johannes Paulus II on Jasna Gora kloostrit nimetanud paigaks, kus “tuksub Poola rahva süda”.
Tšehhi, Moraavia
Jätkasime sõitu lõuna poole ja juba 150 km pärast olime Tšehhis. Teekond tundus kuidagi venivat ja alles nüüd taipasime, et olime sõitnud mööda sirget kiirteed, kus ümbrus on igav ja üksluine. Keerasime kõrvalteedele ja olukord muutus hoopilt – väiksemad külad ja asulad, laiuvad põllud ja metsad, mis kiirteel sõites jäävad hoomamatuks.
Võtsime suuna ida poole Moraavia peale, mis on tuntud Tšehhi veinipiirkond ja kus asub enamik Tšehhi veiniaedadest.
Seekord tahtsime ööbimiseks leida mõnusa loodusliku koha, vahelduseks tavalisele parklale, et siis pikemalt õhtut nautida. Leidsin Google Mapsist ühe vaateplatvormiga koha keset põlde ja see tundus igati sobivat.
Tšehhi, Mutěnice veiniküla
Koht asus hinnatud Mutěnice veinipiirkonnas, samanimelise küla serval. Tegemist on Tšehhi suurima viinamarjakasvatusküla, kus asub ligikaudu 500 veinikeldrit ja mida läbib Mutěnická veinirada. Piirkonnas asuvad mitmed riigi olulised veiniettevõtted, kuid enamasti kuuluvad maad kohalikele elanikele, kes naudivad veini tootmist lihtsalt hobi korras. Nagu tavainimene sõidab nädalavahetuseks maale, siis siin sõidab kohalik oma veinikeldrisse ja lõõgastub oma privaatses viinamarjaistanduses nokitsedes.
Majad ehk veinikeldrid on tõesti eripärased. Majad paiknevad külg külje kõrval, maja taha pääseb läbi hoone, maja taga asub pisike hoov koos veinikeldri võlviga. Sissepääsud on kaunistatud traditsiooniliste maalingute või kaunistustega. Paljudel akendel võis märgata majutusinfot või veinikeldri lahtiolekuaegu.
Niisiis jõudsime Mutěnice külasse, kus gps juhatas meid majade vahelt mööda kitsukest tänavat viinamarjapõldudele. Mäe otsa suunduv tee aga oli ilmselgelt matkaauto jaoks liiga järsk, seepärast valisime kaardilt järgmise sihtpunkti viiva kõrvaltänava.
Kuna ümbrus oli fantastiline, otsustasin mina mäe otsa jalutada ja ülejäänud pere läks autoga. Minu õnneks tegin sellise valiku, sest vastasel juhul oleks ma autost lihtsalt maha hüpanud. Nagu teised hiljem rääkisid oli matkakaga viimasest kruusasest tõusust üles saamine olnud hetkeks ikka paras närvide mäng, kuid lõpp hea kõik hea ja tagantjärele meenutasime seda vaid kui lõbusat olukorda.
Aga koht ise oli lihtsalt võrratu – looklevad mäed, laiuvad põllud ja viinamarjaistandused nii kaugele kui silm ulatus, mida kuldas üle loojuv päikesekuma. Pimedas süttisid ümberkaudsetes külakestes tuled, põldudel siristasid ritsikad ja meie kohal taevas helkisid tähed …
5.REISIPÄEV. Tšehhi, Lednice-Valtice. Austria
Hommikul hakkasime siis mõtlema kuidas me mäe otsast alla saame. Juba eelmisel õhtul panime tähele, et kohalikud tulid ja läksid hoopis kolmandat teed pidi ning võtsime nõuks ka sedakaudu minna. Üllatus-üllatus, aga tuli välja, et see oli tõesti nendest kolmest teest kõige paremini sõidetav ja saime ilma suurema vaevata tagasi maanteele 🙂
Järgmine sihtpunkt oli Austria piiri ääres asuv Lednice–Valtice piirkond.
Tšehhi, Lednice-Valtice
Lednice–Valtice ala (Lednicko-valtický areál) nimetatakse ka Tšehhi Liechtensteiniks, kuna see paik oli aastasadu Liechtensteini suguvõsa residents, kuid läbi ajaloosündmuste tõttu kuulub Tšehhi alale. Liechtensteinid kujundasid oma valduses aegade jooksul kauni vaheldusrikka maastiku, ehitasid suursugused Valtice ja Lednice lossid ning lisaks mitmeid teisi eriskummalisi ehitisi nagu minarett, templid, tehisvaremed, “arc de triomphe”, paviljone ja skulptuure.
Valtice-Lednice piirkonda nimetatakse Euroopa aiaks ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Parki sissepääs on prii, lossidesse ja botaanikaaeda piletiga. Pargi territoorium on tohutu, kohapeal pakutakse erinevaid tuure nii hobukaariku kui paadiga ja kindlasti tuleks kõige uudistamiseks varuda 2-3 tundi aega.
Tšehhi välibasseinid
Soojapügalad tõusid väljas pea 35 kraadini, päikese käes jalutamine oli kurnav ja seetõttu oli järgmine plaan leida ujumiskoht. Niipalju kui mina aru sain, siis Tšehhis on pea võimatu leida looduslikku ujumiskohta ja seepärast on asulatesse rajatud välibasseinid.
Vaatasime kaardilt välja järgmise asula, haarasid rätikud kaenlasse ja suundusime basseini poole. Veidike jamamist kohaliku kaardimakseterminaliga, lunastasime pääsmed ja sukeldusime mõnusalt karastavasse vette. Ujula perepääse maksis 16 eurot.
Kuivanud järv Austrias
Edasi kulges meie tee läbi Austria kohe Ungari piiri äärest, kohati vaid paar kilomeetri kaugusel Ungarist. Hilislõuna peatuse sättisime ühe väikejärve (Zicksee Wasserrutsche) äärde, kuid suur oli meie üllatus kui kohapeal selgus, et mingit järve siin enam ei ole.
Ühelt kohalikult uurides selgus, et järv otsustas sel aastal kuumalaine tagajärjel lihtsalt ära kuivada. Kuivama hakanud järvest püüti välja 30 tonni kalu, kes transporditi teistesse veekogudesse. Kui muidu oli piirkond puhkajate meeliskoht, siis praegu mõjus kuivanud järve kaldal asuv puhkekuurort, kinnikasvanud veeliutoru ja tühjad tänavakohvikud justkui kummituslinnana. Täiesti süreaalne vaatepilt.
Igatahes kui me seal kuivanud järve kaldal lõunat sõime, saime mahti ka kaarti vaadata. Selgus, et edasi sõites oleks meie tee viinud läbi Ungari. Kaalusime asja ja otsustasime siiski veidi tagasi sõita, ümber Neusiedli järve, jätkata teed ikkagi Austrias. Ööbima jäime ühte Austria asulasse.
6.REISIPÄEV. Austria. Sloveenia, Ptuj. Horvaatia, Camping Rača
Kui öösel oli tänav täiesti tühi, siis ei osanud me arvestada, et hommikuks on see täiesti täis pargitud ja ümberringi käib vilgas sagimine. Õnneks meie oma matkaautoga kellelegi ette ei jäänud ja jätkasime oma teekonda. Väikesed teed viisid üle künkliku maastiku läbi idülliliste Austria külakeste ning kõrvitsapõldude. Kõrvitsakasvatus on tegelikult iseloomulik naaberriigile Sloveeniale, mida peetakse kõrvitsaseemneõli kodumaaks.
Sloveenia
Sloveenia piiri ületades muutus liikluspilt oluliselt, tundus nagu oleks iga kolmas sõiduk karavan ja enamustel sõiduautodel pagas täis topitud kotte ja kompse, viidates puhkusereisile.
Piiril tegime kiire peatuse tanklas vinjeti ostmiseks, järgmine sihtpunkt oli Sloveenia ajalooline Ptuj linn.
Sloveenia. Ptuj
Drava jõe kaldal asuv Ptuj on üks Sloveenia vanimaid linnu, esimesed elanikud asusid siinsetele aladele juba kiviajal.
Ilm oli kõrvetavalt kuum, õhk lausa seisis kitsastel tänavatel iidsete kivimüüride vahel ja jäätis sulas hetkega. Nii veetsime piinlikult kaua aega mõnusalt jahedas suveniiripoes paksude seinte vahel, et vähegi leevendust saada väljas valitsevale kuumusele.
Järgnevad kilomeetrid kadusid kiiresti jahedas konditsioneeriga matkaautos imetledes Sloveenia kaunist maastikku ja juba olimegi Horvaatias.
Horvaatia
Horvaatias valisime esialgu sõitmiseks kiirtee, et suurlinnast Zagrebist võimalikult valutult mööda saaks. Sisemaa linnapilt on pigem nõukaaega meenutav, koledad korrusmajad ja räpased tänavaääred. Võimalik, et meie hinnangut mõjutas lämmatav 37-kraadine kuumus.
Võtsime suuna rannikule, Senj peale. Keerasime kiirteelt maha ja sõitsime mööda looklevaid kõrvalteid. Millised imelised mäed, lõpp läks üle mägede ja serpentiinidest laskumine oli võimas. Teed on kitsad ja käänulised.
Kui jõudsime Aadria mere rannikule, olime justkui uude maailma sattunud ja ahhetame meid ümbritsevast vaatepildist – türkiissinine meri, väikesed saarekesed ning paadid ja jahid ühel pool, teisel pool kaljused mäed ja rohelised metsad.
Camping Rača
Horvaatias niisama metsikult kämpimine ei ole lubatud. Meie keerasime sisse juhuslikku tee ääres asuvasse kämpingusse Rača.
Saime parkimiskoha otse mere kaldal, vaid paar-kolm meetrit veepiirist. Esimese asjana sukeldusime sillerdavasse merevette. Laste jaoks, kes harjunud sisemaa mageveekogudega, oli soolane merevesi paras üllatus.
Ahjaa, kohe kämpingusse sisenedes kohtasime teisi eestlasi, kes samuti olid teel Zatoni nagu meiega. Hiljem jõudis kämpingusse veel 2 eestlaste matkakat, seega neli Eesti karavani ühes kämpingus.
Nautisime imelist õhtut mere kaldal.
7.REISIPÄEV. Horvaatia, Pag. Zaton Holiday Rezort
Hommikul liikusime mööda Horvaatia rannikut allapoole. Otsustasime oma marsruudis teha sisse käänaku ja ühe otsa teha praamiga (Trajekt Prizna – Žigljen (Pag)) rannikuga paralleelselt asetsevale Pagi saarele. Keerasime sadamasse, soetasime praamipiletid (matkaauto ja 5 inimese piletid läksid maksma 55 eurot ) ja võtsime järjekorda.
Järjekord meie taga muudkui kasvas ja esiti tundus lähenev praam nii väike, et polnud lootuski peale mahtuda. Selgus aga, et praami oli väga põnev lahendusega ehk põrandaaluse parklaga, kuhu mahtus omajagu sõiduautosid. Kokku mahutas kirjade järgi praam lausa 150 sõiduautot. Praamisõit ise kestis vaid 8 minutit ja juba olimegi Pagi saarel.
Saar Pag
Aadria mere pikkuselt teine saar Pag on oma olemuselt väga eriline, kaugelt vaadates justkui hele kõrb. Keegi tõi tabava võrdluse, et siinne maa on justkui kuumaastik – kuiv, kivine ja kidura taimestikuga. Küll aga sobib selline maastik hästi lammaste kasvatamiseks, keda saarel peetakse arvukalt.
Avaratel aladel on palju kiviaedasid, mis ehitatud sümmeetriliselt ja üsna samade suurustega, täpselt ei saanudki aru kas need aiad tähistavad mingeid valdusi või on lihtsalt piirdeaia kellegi või millegi piiramiseks, võib-olla tõesti lammaste jaoks. Saarel laiuvad suured valged väljad – Solana Pag toodab seal üheks Euroopa kvaliteetseimaks hinnatud soola.
Laskudes mägiteid pidi alla, jõudsime Pag´i linna, kus me ei saanud jätta kasutamata võimalust sukelduda taaskord merre end jahutama.
Üle silla taas mandri-Horvaatiasse jõudes, ei olnud enam palju maad meie sihtkohta Zaton kämpinguni, mis asub Nin´i linna kõrval.
Kämping Zaton Holiday Rezort
Zaton Holiday Rezort kämpingus vormistasime check-ini ja saime kätte oma kohanumbri. Kuna meie tulime kämpingusse festivali raames, siis paigutati kõik rahvused enamvähem ühte piirkonda. Tervitasime kaasmaalasi ja seadsime end sisse.
Kämping Zaton Holiday Rezort on Horvaatia üks suurimaid kämpinguid. Kohapeal on olemas kõik võimalused ja võid vabalt terve puhkuse kämpingus veeta – liivarand, basseiniala, rannabaarid ja restoranid, poed, meelelahutusprogramm ja ohtralt lisategevusi.
Kämpingu parkimisala hõlmab rohkem kui 1000 kohta. Kämpinguplatsid on pigem tavalised, nummerdatud kohtadega, aga igaüks parkis kuidas tahtis. Elekter ja veeühendus olid kõigile tagatud. Ümbritsevad puud pakuvad mõnusat kaitset kuuma päikese eest.
Eriliselt jäid silma kämpingu poolavatud sanitaarruumid, mis olid alati puhtad (ükskõik mis kell sa sinna sattusid, koguaeg koristajad askeldasid ringi), kogu kompleks on ümbritsetud õitsvatest lilledest ja lopsakast taimestikust.
8.-14.REISIPÄEV. Horvaatia, Zaton Holiday Rezort
Meie ülejäänud nädal kulges puhkamise rütmis, vahepeal sekka festivali üritused.
F.I.C.C World Camping Festival
F.I.C.C World Camping Festival on ülemaailmne karavanide kokkutulek, kus osalemist korraldab Klubi Eesti Karavan. Kämpamisfestivalil osales enam kui 600 matkahuvilist 23 erinevast riigist. Eestlasi oli festivalil lausa 53 peret. Nädalapikkune festival oli täis erinevaid tegevusi, toimus lõbus rahvuste paraad, sai osaleda ekskursioonidel ning õhtuti nautida kontserte ja pidusid.
Horvaatia Dalmaatia piirkond
Mõnel korral külastasime lähedalasuvat linnakest Nin, matkasime looduses või jalutasime mere ääres.
Dalmaatsia piirkonna rannik on imeilus, rohekassinine kristallselge meri, heledad madalad majad ning imekaunid rikkalikult õitsevad roosad ja punased oleandripõõsad. Taamal kõrguvad taevasse tohutud sinakas-hallid mäed, luues lausa süreaalselt võimsa vaatepildi. Rannapiir on enamasti kivine ja igaks juhuks tasub plätud või rannajalatsid jalas hoida, vältimaks merisiiliku otsa astumist.
Kõrbepruunide heinamaade vahel matkates möödusime oliivisaludest ja kohalike väikestest aialapikestes. Siinne muld on teistmoodi, mitte must vaid punane ja kiviklibune. Aedades kasvavad viinamarjad ja suurte lehtedega viigipuud.
Kuigi Horvaatia riik on palju kannatanud ning see on jätnud oma jälje tühjade asulate ja hoonete näol, valitseb siin ikkagi vahemereline kuurorti meeleolu ja ilu igal sammul.
Restoranide menüüd on täis igasuguseid mereande ja nendest valmistatud roogasid. Kohalikelt puuviljamüüjatelt ostsime sageli mahlaseid mureleid, magusat arbuusi või värskeid köögivilju. Hommikuks tõime lähedalasuvast kioskist värsket saia ja pagaritooteid.
Looduslik mudaravila
Käisime ära ka kohalikus mudaravilas, mis asub kämpingust jalutuskäigu kaugusel Nin’i külje all Kraljičina plaža rannaalal. Koht on tuntud oma ravimuda poolest, millel on tervendav jõud ja mis arvatakse ravivat paljusid haigusi. Proovisime meiegi selle võimaluse ära ja määrisime end mudaga mustaks kui pigi. Eks tõeliste tervendavate tulemuste nägemiseks peaks seda tihemini tegema, aga nahk oli küll peale puhtakspesemist sile ja siidine. Igal juhul vahva ja lõbus kogemus!
Ilmad Horvaatias
Ilmad juuni lõpus olid päikeselised ja õhutemperatuur 30-33 kraadi juures, millele pakkus leevendust jahutav merevesi. Mitmel õhtul kogus jõudu tugev boora tuul, ähvardades äikesetormiga, kuid siiski vaibus vaid öise vihmasajuna. Kui reisi eel kuulsime hirmutavaid jutte tohutust palavusest, ainuvõimalik variant vaid konditsioneeriga ellu jääda, siis tegelikult oli mereline õhk täiesti talutav ja öösel hoidis laeventilaator õhu kenasti ringlemas.
Hoolimata meie esialgsest eelarvamusest, et kämpingupuhkus on igav ja üksluine, pidime tõdema, et nädal möödus ülimõnusalt ja kokkuvõtvalt võib öelda, et meil oli sinna sattunud ikka kõige vahvam reisiseltskond ning puhkus oli tõeline puhkus.
15.REISIPÄEV. Horvaatia. Sloveenia
Meie kämpingupuhkus hakkas lõppema, lehvitasime hüvastijätuks viimastele eestlastele ja oligi ärasõit.
Seekord võtsime kohe suuna mööda kiirteed üles. Esialgu oli plaanitud tagasi sõita läbi Plitvička looduspargi, aga magasime õige teeotsa maha ja avastasime selle alles kilomeetreid hiljem. Kahju, aga seekord siis sedasi.
Teel tegime paar peatust tankimiseks ja poeskäimiseks.
Karlovaci linna juurest keerasime ära Sloveenia poole. Sloveenias sõitsime läbi Kozjansko rahvuspargi mägiteid Austria poole. Fantastilised vaated kuhu iganes vaatad. Rohelise looduse muutis veelgi erksamaks tihe vihmasadu.
Plaan oli jõuda kose juurde, kuhu viis kitsas käänuline mägitee, muudkui suunaga üles. Kui sihtpunktini oli jäänud viimased 5 km, algas kruusatee soovitava lumekettiga märgiga. Kuna õhtuväsimus hakkas võimust võtma ja püstloodis kruusatee on matkaautole ikka paras väljakutse, siis loobusime sellest plaanist ja vaatasime kuidas me mägiteelt enne pimedat tagasi alla saame.
Püüdsime leida head parkimiskohta (või siis lihtsalt parkimiskohta), aga väikestes mägikülades on ekstra pinda suht võimatu leida ja jõudsime ringiga tagasi suuremasse asulasse Slovenska Bistrica, kust olime juba enne korra läbi sõitnud. Parkisime end ära ja keerasime magama.
16.REISIPÄEV. Sloveenia. Austria, Minimundus Park
Lõime kohe hommikul autole hääled sisse ja hommikusöögipeatuse tegime Austrias jõekaldal asuvas idüllilises väikelinnas Lavamünd. Edasi sõitsime Klagenfurti poole, kus külastasime Minimundus Parki.
Minimundus Park on miniatuuride park, kus saab näha ligi 150 miniatuurset arhitektuurimudelit kogu maailmast – Sydney Ooperimaja, Eiffeli torn, Taj Mahal, Vabadussammas USAs ja paljud teised tuntud ehitised, mis on ehitatud suhtega 1:25. Lisaks on majas sees väljapanekud ja teaduskeskus ning 4D kino, mis pakkus närvikõdi meie pere kõigile liikmetele. Pargi perepilet maksis 64€.
Tee jätkus üle mägede mööda imelisi mägiteid, kõikjal ainult ilusad ja veel ilusamad vaated. Vahepeal tegime ühes kohalikus kõrtsis söögipeatuse ja proovisime kohalikke roogasid, sest ega Austriast ei saa läbi sõita Austria šnitslit ja Sacheri kooki söömata.
Ööbima jäime mägede vahele ühte väikesesse külakesse. Kuigi parkimiskoht jäi sõidutee äärde, oli liiklus vaikne ja rahulik öö võis saabuda.
17.REISIPÄEV. Austria. Tšehhi,Telč
Vastu hommikut tundus nagu magaksime kiirtee ääres, niivõrd palju autosid sõitis mööda. Kuna paljudes asulates on piirkiirus 70 km/h, siis kihutavadki sõidukid läbi linna. Eks kohalikud harjunud ka nende käänuliste teede ja oludega. Meie pere autojuhile mägised teeolud raskusi ei valmistanud ja saime kenasti sõidetud.
Meie teekond jätkus mööda käänulisi mägiteid. Kivimajad vaheldusid palkidest alpimajade vastu ja siis jälle tagasi kivimajadeks, kuni ühel hetkel märkasime, et oleme jõudnud üsna lagedale alale. Ei olnud meie ümber enam kõrguvaid mägesid ega käänulisi teid.
Tšehhi, Telč
Piiri ületades oli keskkonnavahetus selgest nähtav, tänavatel ei olnud enam värvilisi lilli, hooned on räämas, hallid ja hoolitsemata, lagunemas, tänavad ääristatud tolmuste jalgradadega, ei mingeid kõnniteid. Maanteele võis anda lausa reisi kehvema tee auhinna.
Peatuse tegime linnas Telč. UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Telčis asub Tšehhi üks kõige ilusam ja paremini säilinud linnaväljak, mida palistavad kaunid värvilised barokkstiilis majad.
Istutasime end linnaväljaku äärde kohvikusse ja kostitasime end imehea jäätisega, pärast mida jalutasime linnaväljakul ringi.
Jätkasime sõitu. Päris ilma viperusteta me siiski ei pääsenud. Matkaauto esiratas imelikku häält tegema ja tõmbasime tee äärde tanklasse rehvi kontrollima. Midagi erilist ei tuvastanud, ilmselt oli see vilin tingitud mägistest teeoludest ja jätkasime rahulikult oma teekonda.
Peatuma jäime Chrudim linna jõe äärde. Kohal polnud häda midagi, veekohin summutas hästi autode liiklusmüra. Õhtul tegime tiiru kohalikus kaubanduses ja vajusime unne.
18.REISIPÄEV. Tšehhi. Poola, Wroclavi loomaaed
Hommikul sõitsime edasi Poola piiri suunas. Tee kitsas ja kehv ning nagu Tšehhi viletsust veel vähe oleks, jäi meie viimaseks vaatepildiks Tšehhis külas hobukaarikuga poodi tulnud vanamees.
Kui Poola poolele jõudsime, oli olukord hoopis teine. Taas nägime ilusaid lillerohkeid hooldatud aedasid, korras majapidamisi, kõnniteid tänava ääres.
Teel põikasime sisse teeäärsesse kohalikku vanavarapoodi, kus tore poolakeelne müüjamammi väljavalitud kauba eest pakutud eurod rõõmuga vastu võttis.
Wroclavi loomaaed
Wroclavis jalutasime loomaaias (ZOO Wroclaw), mis on Poola vanim loomaaed, avati esmakordselt 1865. aastal ja kus asub Poola suurim okenaarium. Okenaarium oligi meie jaoks loomaaia põnevaim osa – seal sai näha erinevaid Aafrikas esinevaid liike: kalu, haisid, kilpkonnasid jt. Ülejäänu oli pigem tavaline ja loomaaiast erilisi emotsioone ei tekkinud. Ehk oli asi väsimuses või milleski muus, kuid Gdanski või Krakowi loomaaiad on minumeelest ilusamad ja etemad.
Sõitsime Wroclawist välja ja jäime ööbima ühe väikelinna rannaparklasse (Stradomia Wierzchnia Reservoir).
19.REISIPÄEV. Poola, Lodž
Hommikul selgus, et täitsa kenasse kohta olime parkinud. Korralik rannaala ja kämping – oleks teadnud, oleks kämpingusse ööbima jäänud, aga ega parklas ka midagi häda ei olnud.
Ilm oli päikeseline, nii et “lähme-korraks-vaatame” olukord lõppes tunniajase rannas peesitamise ja mõnusa suplusega.
Łódź
Järgmise peatuse tegime Łódźis. Jalutasime Piotrkowska peatänaval, mis on Poola pikim promenaadtänav (ca 4,2 km). Kunagi oli tänav üksnes jalakäijatele pärast, kuid nüüd on mõningane autode liikumine lubatud.
Tänavat ääristavad ilusad ajaloolised hooned, kogu tänav on täis baare, restorane ja poekesi. Sisse tasub piiluda ka kangialustest, kus peidavad end mõnusad sisehoovid. Tänaval saab jalutada nn tähtede alleel, mis on loodud filmikunstnike tunnustamiseks.
Kummaline tundus, et sellisel südalinnatänaval puuduvad igasugused nn firmade esinduspoed, küll aga oli tüüpilist poola trääni mitme poe jagu.
Łódź kõrvaltänavad olid aga suureks kontrastiks keskusele, hirmus räpased ja majad lagunenud. Samuti jäi silma palju niitmata pruuniks tõmbunud murualasid – mitte et kõike niitma peaks, aga kaunid roosipõõsad ja lillepeenrad tuleks hooldatud alal paremini esile.
Linnast välja sõites tõdesime, et edaspidi sõidame Łódźist ilmselt mööda. Nüüd tagantjärgi loen, et Łódź arvatud üheks Poola koledamaks linnaks.
Varssavi külje all leidsin Google abiga ühe sobiva söögikoha, kuhu viiv tee oli küll rohkem kui kahtlane, elumajade vahel, kuid kohale me jõudsime. Restoranipidajad olid väga meeldivad, toit maitsev. Siinkohal pilt on äärmiselt eksitav, sest see rukkijuuretise põhjal valmistatud vorstisupp maitseb imehästi (proovitud mitmel korra:) ).
Edasi otsisime ööbimiskohta, põikasime sisse ühte kämpingusse, aga see oli meie jaoks liiga naturlich ja parkisime ööseks hoopis kohaliku kiriku kõrval asuvasse kohta, mida soovitas meile Park4night.
Õhtu hakul käis naabermaja peremees pakkumas oma muruplatsi, aga meil piisas sellestki ja loobusime lahkest pakkumisest. Peremees uuris kuidas meil Eestis praegu sõjaline olukord on ?!
20.REISIPÄEV. Poola. Leedu, Kaunas Lake kempingas
Täna plaan oli jõuda Leetu. Poolas veel mõned lühipeatused ja õhtuks olimegi Leedus. Ööbima jäime Kaunasesse, kämpingusse Kaunas Lake kempingas.
Kaunas Lake kempingas
Kämping asub mugavalt tee ääres, järve kaldal. Olemuselt lihtne kämping ja suurt luksust ei maksa siin taga ajada, kuid kõik elementaarne oli olemas. Üheöiseks peatuseks igati ok koht. Kämping maksis 25€ (karavan + 5-liikmeline pere).
Kämpingus oli tore kohtumine teiste eesti peredega, kes samuti koduteel, nii et jagasime kogemusi ja reisimuljeid.
21.REISIPÄEV. Leedu. Läti. Eesti
Tänane ööuni oli ikka väga kosutav, nii pikalt ei olnud me ammu maganud. Peale hommikueinet startisime, koduni oli jäänud sõita 500 km.
Läti-Leedu piiril Bauskas jällegi lõunasöögipeatus ning seejärel ikka edasi.
Vahepeal jõudsime 3 korda mõelda ja siis veelkord ümber mõelda kas sõidame koju või jääme Lätis veel üheks ööks kusagile parkima, kuid lõpuks tundus kojusõit ikka mõistlik ja õhtu hakul keerasime koduväravast sisse.
Kokku läbisime 21 päevaga 5000 km. Kütust kulus 10,2l /100km kohta.
KASULIK INFO:
Dokumendid
Piiriületused toimuvad sujuvalt ja dokumente kusagil näitama ei pidanud.
Mitmetes Euroopa kämpingutes võib vaja minna CCI kaarti, mis asendab kämpingusse registreerimisel isikut tõendavat dokumenti ja annab hinnasoodustust. Kaardi tellisime Klubi Eesti Karavan kaudu.
Valuuta
Tagantjärele tarkusena oleksime võinud kaasa vahetada veidike kohalikku Poola ja Tšehhi raha. Kuigi enamasti sai kaardiga maksta ja kusagil otseselt hätta ei jäänud, kuid mitmel korral kurvastasime, et ei saanud turult värskeid puuvilju-juurvilju osta. Ülejäänud läbitud riikides kehtivad eurod.
Teemaksud
Vajalikud vinjetid saab enne reisi osta internetist või soetada kohapeal tanklatest.
Tšehhi 30 päeva 18 eur, Austria 10 päeva 10 eur (seda ostsime 2 korda) ja Sloveenia läbimiseks 7 päeva 16 eur. Tagasi tulles jätsime Sloveenia vinjeti ostmata ja sõitsime mööda väikeseid teid riigist läbi.
Lisaks tasusime Horvaatias kiirteemaksu, kus iga kilomeeter maksab matkaautole umbes 0,1 eur. Kiirteele sisenedes võtad automaadist pileti ja teelt lahkudes maksad.
Tekst ja fotod: Liisi Laanemäe
LOE LISAKS:
Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.
LIITU UUDISKIRJAGA!