Avastame Soomet: Matkaautoga piki Soome rannikut
Meie seekordne suvine pikem matkaautoreis viis meid põhjanaabrite juurde Soome. Osalesime põhjamaade karavanide kokkutulekul Nordic Rally 2024, mis toimus Kesk-Soomes. Olles varasemalt käinud Soome lõunaosas Turu saarestikus ja Ahvenamaal ( Loe reisikirja ), idapool Koli rahvuspargis, Imatras, Lappenrantas ( Loe reisikirja ) ning Lapimaal ( Loe reisikirja ) siis seekord võtsime peale Nordic Rallyt suuna lääne poole ja asusime avastame Soome rannikut, liikudes Oulust allapoole. Aega 9 päeva jagu.
Meie reisiseltskonna moodustab 5-liikmeline pere ja kõigi mugavustega matkaauto Citröen Bürstner 726 LIMITED. Lisaks tavapärasele reisivarustusele olid meil kaasas jalgrattad, tagantjärele tarkusena oleks võinud võtta ka SUP-lauad, kuna järvedemaa on supitamiseks lausa loodud. Matkaautoga eelistame ööbida looduses, linna vaiksetes parklates, mõnikord satume ka kämpingutesse. Reisides tahame palju viibida looduses, matkata, tutvuda kohaliku ajaloo ja eluoluga.
Soodsamad laevapiletid saime kasutades Klubi Eesti Karavan liikme soodustust. Ühe otsa Eckerö Line laevapilet 5 inimesele koos 8-meetrise matkaautoga maksis 77 eur.
1. Reisipäev: Kajaani – Oulujärvi
Niisiis alustan seda reisikirja Kesk-Soomest, Kiuruvesilt, kust peale Nordic Rallyt võtsime suuna Kajaani peale.
Kajaani
Kajaani linn ise oli ausalt öeldes veidi hall ja väsinud, kuid keskväljakul leidis silm päikesekiire – keset halli ümbrust säras endisaegne kollane uhke kellatorniga raekojahoone. Vaatasime üle ka kohalikud peamised vaatamisväärsused: keset Kajaanijoki jõge Linnasaari saarel asuvad maailma kõige põhjapoolseimad kivilinnuse varemed, pärit 17.sajandist ning maailmas ainsad säilinud tõrvatünnide vedamiseks mõeldud paadikanalid.
Oulujärvi
Kajaanist viis tee ümber Oulujärvi järve. Oulujärvi on suuruselt Soome viies järv, ilusate liivarannikute tõttu nimetavad kohalikud seda lausa mereks.
Päev oli juba õhtusse saanud ja pidama jäime Mieslahti lähedale paadisadamasse. Kuna õues sadas, siis pikalt väljas ei olnud ja veetsime vihmasabina saatel matkabussis õdusa õhtu, silmates bussi aknast aeg-ajalt mööduvaid kaluripaate.
Öö oli vihmane ja kohati tugevate tuuleiilidega (muidugi ei tundnud kõigutamist mitte keegi peale minu 🙂 ), aga uni oli sellegipoolest magus ja festivaliväsimus sai välja magatud.
Peale karastavat suplust soojas vihmasabinas karges järvevees, võtsime hommikut rahulikult ja alles pealelõunal jätkasime sõitu Oulu suunas.
2. Reisipäev: Oulu – Nallikari rand – Hailuoto
Oulus oleme varem mitmeid kordi käinud ja nagu varem, parkisime taaskord samasse kohta punaste kalurimajade juurde. Kuna turupolitsenik Bobby kõrvalt on mitmeid kordi pilti tehtud, siis seekord hüppasime ratta sadulasse ja pedaalisime Nallikari randa.
Nallikari rand Oulus
Nallikari – tuntud ka kui põhjamaade Riviera, on üks Soome populaarseim rand. Eks ilu on vaataja silmades ja kindlasti on minu arvamus mõjutatud sombusest ilmast, aga etteruttavalt ütlen, et tõelised rannapärlid ootasid meid alles ees. Nallikari rand oli pigem selline tavaline rand, halli ilma tõttu oli rand inimtühi, rannapiirkonnas olid pooleli ehitustööd ja erilist tunnet küll ei jäänud miks see koht nii hinnatud on.
Tagasi matkaauto juures otsustasime mitte jääda Oulusse ööbima, vaid võtta suuna Hailuoto saarele poole. Esialgne plaan oli sadamasse ööbima jääda, kuid kohapeal jooksis kohvikust meile kohe vastu lahke peremees, pistis brožüürid pihku ja teatas, et praam on peagi sadamas. Võtsime siis järjekorda ja juba 25 minuti pärast olimegi keset Põhjamerd Hailuoto saarel. Praamisõit oli tasuta.
Kuna oli juba hiline õhtu, siis keerasime esimesse paadisadamasse ja jäime õhtule. Põhjamaade õhtud on harjumatult valged, isegi südaööl on õues selline suduse suvepäeva kuma ja pimedaks ei lähe. Seetõttu venivad meie õhtud hilistesse öötundidesse ja hommikul magatakse poole lõunani.
3.reisipäev: Hailuoto saar
Imeline Hailuoto saar
Hailuoto saar on suuruselt Soome kolmas saar, saarel elab püsivalt umbes 1000 inimest, pindala 200 km2. Saare puutumata loodus on hinnatud koht ornitoloogide ja loodusuurijate hulgas, kaunid rannad ja liivadüünid meelitavad kohale ka suvitusturiste. Hailuoto kohta saad rohkem teada lehelt https://www.visithailuoto.fi/
Kitsas käänuline tee viis meid saare teise otsa Marjaniemi sadamasse. Juhuslikult olime sattunud siia ajal, kui saarel oli toimumas populaarne hipsterfestival Bättre Folk Festival. Väga lahe!
Alguses taheti meid kohe suunata festivali kämpingusse, kuid teatasime, et tulime vaid veidikeseks ajaks uudistama (mis oli ka tõsi), saime loa parkida sadama alale. Uudistasime sadamas ringi ja põikasime ka festivali kämpingualale, kuhu meid esiti suunata taheti. Kämpingusse oli kogunenud hulganisti karavane, kes end koduselt sisse seadnud ja kus igast hoovist tuli just sellele seltskonnale meelepärane muusika, metsa all aga oli selline telklaager, et ma polnud elus nii palju telke veel korraga näinud – tihedalt üksteise kõrval, kes kuivatas rätikuid, kes tegi süüa, kes peesitas niisama. Päris huvitav vaatepilt!
Kuna ilm oli ilus ja keskkond üliäge, siis haarasime meiegi ujumisriided ja rätikud kaasa ning suundusime randa. Hailuoto rand on üliilusa looduse, peene liiva ja tuules kõikuva mererohuga.
Niimoodi me siis veetsime hea mitu tundi rannas, taustaks mõnus festivalimuusika. Kogu saare olemus ja valitsev festivalivaib oli nii mõnus, et mitte kuidagi ei raatsinud sealt veel lahkuda. Õnneks saime parkimiskorraldajaga kokkuleppele jääda sadamasse ööbima ja niimoodi nautisime terve õhtu fantastilist festivalimelu. Kõige krooniks troonis õhtut imeilus päikeseloojang. Reisi üks parimaid mälestusi!
4. Reisipäev: Kalajoki
Hommiku võtsime jällegi rahulikult ja peale paari peatus saare külakeskuse ja kiriku (tasub sisse põigata, väga kaunis arhitektuuriline lahendus nii seest kui väljast) juures jõudsime keskpäevaks sadamasse. Praamile oli mõningane järjekord, aga see ei tundunud eriti pikk ja liikus kahe praami teenindamisel päris jõudsasti. Meie õnnetuseks aga läks üks praamidest just sel hetkel katki ja jäi mandripoolele seisma. Lõpuks tiksusime järjekorras kokku 2,5 tundi (oh nostalgilised praamijärjekorra mälestused 🙂 ) – õnneks kõik ajaveetmisvõimalused on automajaga reisides olemas ning kui lõpuks praamile saime, siis meie taga enam autoderivil lõppu ei paistnud. Praamisõit möödus meeleolukalt jalgratturite hordist ümbritsetuna, sest saime viimasena peale ja peale meid lasti peale vaid terve kamp rattureid.
Mandril keerasime autonina mööda rannikut alla Kalajoki peale.
Kalajoki
Kalajokis asub üks Soome suurim ja hinnatuim kämping Top Camping Kalajoki, suurepärase mere-äärse asukohaga, pakkudes parkimisvõimalusi 800 karavanile. Meie kämpinguteenuseid ei vajanud ja soovisime nautida päikeseloojangut, mida kämpinguplatsil puude varjus kahjuks ei näe. Niisiis otsisime välja kena rannaparkla, kus juba parkis mitu karavani ja õhtu lõpus tuli veel juurdegi.
Kalajoki rand (Kalajoen Hiekkasärkät) on soomlaste seas väga hinnatud suvine sihtkoht. Koht on imeilus, kaunid liivadüünid laiuvad nii kaugele kui silm ulatub. Fantastiline koht maagiliste päikeseloojangute nautimiseks. Hästi iseloomustab seda kohta reklaamsildi illustratsioon “Meri, taivas ja unelmasi kohtavaat täälä.” Nõustun!
5.reisipäev: Kokkola – Björköby saar – Kvarken saarestik
Hommikul sadas vihma ja kui meie lõpuks ärkasime (täielik puhkuse mode 🙂 ), olid enamus karavane ümbert juba lahkunud. Lõime meiega siis matkaautole hääled sisse ja sõitsime edasi.
Järgmine suurem asula oli Kokkola. Südalinna parklas kiire hommikueine ja suundusime linna avastama.
Neristan – ajalooline puitmajade piirkond
Kokkola pärl on linnasüdames asuv Neristan asum, mis on üks ulatuslikumalt säilinud ajalooline puitmajade piirkond, kus on tunda endisaegsete meremeeste ja käsitööliste eluhõngu.
Neristan majade akendel võib märgata rohkelt portselanist koerakesi – nimelt tõid meremehed oma kaasadele reisidelt kaasa pisikesi koerade kujukesi. Kui peremees oli kodus, pööras naine koerakujukese vaatega maja sisemusse, kuid kui peremees oli merereisil, pöörati koerad nii, et need vaataksid välja, justkui teatamaks, et peremees on reisil.
Samuti märkasime siin akende küljes samasuguseid peegleid nagu Soome lõunarannikul asuvas Tammisaari linnas. Need on nn piilumise peeglid, mis võeti kasutusele 18-19.sajand, eesmärgiga jälgida tänaval toimuvat, ilma et peaksid pea aknast välja pistma.
Café Bryggan – tõeline peidetud pärl!
Kokkolast edasi jätkasime teed põhimaanteest kõrvale põigates mööda ranniku saarestikku. Mul oli kaardile lipukesega märgitud üks kohvik Öja külas: koha osas ei olnud mingeid ootusi, lihtsalt kiire peatus. Gps eksitas meid kõigepealt mingile väikesele kõrvalteele, kuigi sealtsamast läks ka otsetee, kuid õnneks saime ikka sihtkohta.
Kitsas saarestiku lahesopis, eemal maateest, peitis end kena väike sadam. Kalurimajakesed, sillerdav vesi ja mõnus kohvikumelu – just nii ilus vaatepilt avanes meile.
Ja kui me juba siin oleme, mõtlesime end kosutada väikese jätsiga, aga oh seda üllatust kui meile ulatati jäätisepallid. Need oli hiigelsuured … ja ülimaitsvad!
Nii me siis kümblesime mõnusas suvepäikeses ja limpsisime jäätist ning nautisime mõnusat idülli. Imeline kogemus! Tõeline peidetud pärl! Café Bryggan on see koht!
Edasi liikusime Vaasa suunas, kuid meie tänane lõpppunkt ei olnud Vaasa, vaid rannikul paiknev Kvarkeni saarestik, täpsemalt Björköby saar.
Kvarkeni saarestik
Botnia lahes asuv Kvarken arhipelaag (Merenkurkun saaristo) on Soome ainus UNESCO maailmapärandisse kuuluv loodusobjekt.
” Rohkem kui kümme tuhat aastat tagasi, jääaja kõrghetkel, surus mitme kilomeetri paksune jääkihi kaal maakoore kuni ühe kilomeetri võrra alla. Sellest ajast saadik on maa aeglaselt taastunud oma algsele tasemele ja jätkab seda veel vähemalt kümme tuhat aastat. Kvarkeni saarestik Soome looderannikul on parim koht maailmas, kus saab selle erakordse maapinna tõusu omal nahal näha. Maa tõuseb merest kiirelt – umbes üheksa millimeetrit aastas. Arvestades saarestiku tuhandeid saari ja saarekesi eraldavate laguunide niigi madalat sügavust, võib see looduslik tõus ühe inimese elu jooksul maastikku täielikult muuta. Hüljatud paadimajad, mis mõned aastakümned tagasi seisid vees, istuvad nüüd veidralt kuival maal. Arvestades selle ainulaadse maastiku eripära, moodustab Kvarkeni saarestik ühise UNESCO maailmapärandi looduspärandi koos Rootsi kõrge rannikuga otse läänes üle Botnia lahe, kus toimub sama nähtus. ” Allikas https://www.visitfinland.com/
Soome pikim sild
Ahjaa – Björköby saarele sõites ületasime Soome kõige pikema silla, Replo silla (Raippaluodon silta). Silla pikkus 1045 meetrit.
Björköby saar / Svedjehamn kaluriküla / Bodvattnet matkarada
Björköby saare rannikule jõudes leidsime sobiva peatumiskoha Svedjehamn kaluriküla sadama parklas. Seadsime end sisse ja kuna oli ilus vaikne õhtu, siis tõstsime rattad maha ning suundusime ümber Bodvattnet järve kulgevale matkarajale (Bodvattnet runt), et seda imetabast piirkonda lähemalt uurida.
Sõit läks hoogsalt käima, rada kulges avaral metsavaheteel. Esimese peatuse tegime Saltkaret vaatetorni juures, kus imetlesime uhket vaadet üle laiuva piirkonna. Vaatetorni enda kõrgus oli täpselt niipalju, kui maapind on merest 2000 aasta jooksul välja kerkinud.
Vaatetorni juurest keeras teekäänak taas metsa vahele, kuid juba mõne meetri pärast algas kivine maastik. Matkamiseks põnev, aga rattaga ei olnud enam midagi teha. Vinnasime rattaid üle kivide, sääsed hakkasid üha rohkem võimust võtma ja innukal matkaseltskonnal motivatsioon järjest kahanema. Õnneks oli teekond vaid mõni kilomeeter ( täpsemalt 3,8 km !?! ) ja kui lõpuks külavaheteele jõudsime, tundsid kõik pedaalimisest jälle rõõmu. Tagantjärgi lugesin jah, et matkarajal esineb raskesti läbitavaid lõike … 🙂
Tagasi matkaauto juures premeerisime endid kesköise karastava supluse ja kuuma kakaoga.
6.reisipäev: Vaasa – Kristinestad
Hommikul oli kuulda kuidas järjest enam autosid saabus parklasse. Rahvast muudkui vooris edasi-tagasi ja ausalt öeldes ei tundunud see koht enam miskit nii erilist kui eilses õhtuvaikuses.
Pöördusime tagasi Vaasa suunas.
Wasa Graffitilandia
Vaasas midagi erilist plaanitud ei olnud, kui juhuslikult märkasin tee ääres vinget graffitiga värvitud seina. Esialgu tahtsin seina taustal lihtsalt pilti teha, aga selgus, et tegemist on tänavakunsti näitusega.
Wasa Graffitilandia on vanas laohoones eksponeeritud tänavakunsti näitus. Lisaks graffitidele ja seinamaalidele on väljas ka installatsioonid, skulptuurid, fotod ja meediakunst. Igal juhul väga põnev avastus ning uudistamist jagus tükiks ajaks.
Vaasast liikusime mööda rannikut edasi Kristinestadi.
Kristinestad
Soome rannikul asuv Kristinestad (Kristiinankaupunki) on eriline selle poolest, et see ei ole hoolimata ajaloo keerdkäikudest kunagi täielikult maha põlenud ja säilinud on unikaalsed ehitised, vanimad neist 18.sajandist. Imetlemist väärib ka 1700.aastal ehitatud Ulrika Eleonora kirik.
Parkisime matkaauto põhjamaade pikimaks kivisillaks peetava Kivisilta (pikkus üle 300 meetri) vahetuslähedusse ja suundusime jalutama Kristinestadi ajaloolistele linnatänavatele.
Kõigepealt otsisime üles veidi kõhedust tekitava tänava nimega Kissankellonkuja ehk kassipiitsutaja tänav. Selle tänava nime päritolu kohta on palju erinevaid lugusid: näiteks selline müütiline legend, kus üks mees olla pelutanud metsikuid kasse, et neid tänavalt eemal hoida. Igal juhul on see umbes kolme meetri laiusega üks kitsamaid tänavaid Soomes – ja ometi on see kahesuunaline! Minu hinnangul on tänav küll ainult jalakäijatele kui sõidukitele mõeldud.
Õhtul käisime kohalikus rannas ujumas. Hea meelega oleks sinna ka ööbima jäänud, aga kahjuks oli seal öine parkimine keelatud. Kui just paar õhtut varem arutasime, et erinevalt Eestist, kus pea iga teeotsa peal on eramaa silt, siis Soomes on enamus kohti avalikuks kasutamiseks avatud. See parkla oli meie jaoks esimene koht sellel reisi jooksul, kus öösel parkimine keelatud oli. Seetõttu suundusime tagasi linna südames asuvasse parklasse.
Sel öösel märkasin, et ööd on taas pimedamaks läinud – oleme ju maakera laiuskraadide poolest ka allapoole liikunud. Eesti pimedate öödega siiski veel võrrelda ei anna.
7. reisipäev: Pirunpesä – Tuuri – Onnela
Pirunpesä
Hommik oli hall ja vihmane, aga siiski mõnusalt soe. Kristinestad jäi seekord meie viimaseks kohaks Soome rannikul, siit keerasime autonina sisemaale, eesmärgiks õhtuks jõuda Tuurisse. Teel sinna oli järgmiseks vaatamisväärsuseks välja valitud “kuradikodu” ( Pirunpesä ).
Kuradi koduks on kivipinna sees olev suur auk. Esiti arvasime, et oleme midagi sarnast näinud Askolas ( Askolan hiidenkirnut ), kuid selgus, et Pirunpesä puhul ei ole tegemist kurisuga, vaid maapinna erosiooni tõttu on tekkinud avausega. Augu läbimõõt on umbes 14 meetrit ja sügavus 23 meetrit. Tegemist on Euroopa sügavaima mullaerosiooniga. Allikas: Wikipeedia.
Laskusime mööda vihmamärja järsku treppi augu sügavusse, kus oli tuntavalt teised olud kui maapinnal: jahe ja niiske, rääkimata kõhedusest. Suve alguses võib seal all isegi veel jääd olla.
Hiljem tegin tiiru matkarajal, lootes leida õhtusöögiks kukeseeni. Seeni ei leidnud, küll aga sain imetleda eriilmelist põhjamaa loodust, laiuvate samblike, vohavate mustikapõõsaste ja hallide kivimürakatega.
Kuradipesa kõrval on vaatetorn ja suvel väike kohvik, kus lisaks kergele kõhutäitele leiab infot teiste kohalike vaatamisväärsuste kohta. Kohapeal on head peatumisvõimalused: mökki, kus sees saab tuld teha ja grillida, õues piknikulaud, nii et vabalt oleks võinud sinna pikemalt parkima. Koht on avatud hooajaliselt, maist augustini. Sissepääs kuradipessa maksis 6€ täiskasvanu ja 3€ alaealine.
Kuradipesale omaselt oli ka tee sinna vastav, nii et tagasi maanteele jõudes oli auto kruusateel sõitmisest silmini porine. Kusjuures see oli reisil ainus kruusatee, mis meile tee peale jäi. Pesulat leida ei õnnestunud, kuid korralik vihmasadu aitas olukorda leevendada.
Onnela karavanipark
Õhtuks parkisime enda vikerkaare alla, kohta nimega Onnela. Onnela karavanipark ( Karavaanarialue Onnela) on Soome suurim karavanipark, parkimiskohti jagub rohkem kui 600 karavanile. Karavanipargis on olemas kõik, mida ühelt karavanipuhkuselt ootad – saunad, liivarand, grillimiskohad, mänguväljak, restoran, õhtused kontserdid, lastele lõbustuspark (tasuta!) ning võimalus shopata Soome suurimas kaubanduses. Ja kõik see lõbu maksis vaid 20 eur (elekter hinnas). Ma ütlen siin “vaid”, sest enamasti jäävad Soomes kämpingute hinnad 40-50 eur kanti (matkaauto + 5-liikmeline pere).
Karavanipark ise on äärmiselt lihtne, olemas on kõik vajalik, täitmised-tühjendamised jms, aga ei ole mingeid ülemääraseid “reegleid”, käske ega keelde. Seevastu erinevat rahvast (ja käitumisharjumusi) on palju.
Saime oma platsi kätte, seadsime sisse ja otsustasime kohe sauna suunduda. Kuna vihma sadas, siis olid saunad pigem tühjad ja saime end mõnusalt kosutada nii kuumas saunas kui värskendavas jõevees. Õhtul jalutasime karavanipargis ringi ja uudistasime erinevaid karavane: pilt oli üllatavalt tagasihoidlik – ei mingeid uhkeid matkaautosid ega haagiseid – enamus tundusid pigem keskklassi masinad.
Arutlesime ka kuidas on võimalik pakkuda keskmisest odavamat kämpinguteenust: kas on kämping sponsoreeritud suure kaubanduse poolt või peitub edu võti lihtsas infras? Olgu kuidas on, siis meie jäime Onnelas rahule: jah, rahulikku kämpingupuhkust ei maksa oodata, aga siiski kindel ja soodne koht kämpimiseks.
8. reisipäev: Tuuri – Tampere
Keskisen Kyläkauppa
Peale eilset vihmapäeva, rõõmustas tänane hommik meid helge päikesepaistega. Peale hommikukohvi vaatasime üle selle kurikuulsa kaubanduskeskuse. Keskisen Kyläkauppa on Soome suurim kaubamaja ja riigi populaarseim turismiobjekt, mida külastab aastas enam kui 6 miljonit inimest. Pole midagi öelda, koht on tõesti muljetavaldav – alates kolossaalsetest ehitistest kuni kuldsete ükssarvikuteni.
Peadpööritavast kaubandusest keerasime autonina Helsingi poole.
Tamperes tegime põgusa poe ja õhtusöögi peatuse ning ööbimiseks jäime parkima Tampere-Helsingi kiiretee maha keerates Vanajaveden järve äärde väikesesse sadamasse (Toijalan Satama). Koht oli täitsa tore: ilus liivarand ja ujumiskoht, kohvik, mitu spordiväljakut ning veepark. Õhtu oli vihmane ja seetõttu veetsime aega matkaautos filmi vaadates. Homseks jäi Helsingisse sõita veel 140 km, et pärastlõunasele laevale jõuda.
9.reisipäev: Helsingi
Hommikul kiire karastav sulps järves ja sõit jätkus Helsingi suunas. Sadamasse jõudsime aegsasti, nii et jäi veel aega matkaautos üks maitsev lõunasöök valmistada ja seejärel algaski sõit üle mere kodu poole.
Kokkuvõte:
Taas peame ütlema, et Soome on võrratu suvine sihtkoht. Meist vaid 2 tunni kaugusel on hoopis teine keskkond: imeilus rannik, eripärane loodus ja põnev ajalugu. Lemmikuna jääb meelde eripärane Hailuoto saar, suvituslinnana Kalajoki ja põneva loodusimena Pirunpesä. Soomes avastamist jagub!
Kokku läbisime 2400 km (koduuksest koduukseni), keskmine kütusekulu 10,3 l/100km. Erinevalt Eestist on kütusehinnad üsna erinevad ja varieerusid 1,6-2,0 eur vahel.
Soomes kehtib nö iga-mehe-õigus ja vabas looduses öise parkimise võimalusi leiab pea kõikjal ( siin aitab äpp Park4Night ). Lisaks tasuta karavaniplatse, aga ka suuri ja väiksemaid kämpinguid. Kämpingu hinnad algavad 20 eur/öö.
Kui on soov ka endal sama tee rataste alla võtta, siis siit leiad Google Maps kaardi, kuhu on märgitud kõik külastatud kohad.
Tekst ja fotod: Liisi Laanemäe
Vaata ka:
Meie varasematest Soome reisidest saab lugeda siit:
Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.
LIITU UUDISKIRJAGA!
Fantastic site A lot of helpful info here Im sending it to some buddies ans additionally sharing in delicious And naturally thanks on your sweat