Mida teha sügisel Lätis?
Läti on meie naaberriik, mis on meile üheltpoolt nii tuttav, ent samas siiski erisugune. Loomulikult oleme me kõik Lätist läbi sõitnud küll ja veel, ent mõelgem, kui palju me oleme nö peateelt maha keeranud, et meie naaberriigiga paremini tuttavaks saada?
Ühe suvise pikema Lätis reisi oleme siiski teinud. Sellest saab pikemalt lugeda SIIT.
Koolivaheaeg Lätis, avastades Zemgale ja Kuramaa piirkonda
Meil oli sügisesel koolivaheajal nädala jagu aega ja otsustasime selle veeta Lätis, avastades Läti läänepoolsemat osa Zemgale ja Kurzeme (Kuramaa) piirkonda, seega pakkisime asjad matkaautosse ja asusime teele. Ühtlasi oli see esimene pikem reis meie uue matkaautoga Bürstner Limited T 726, nii et olime põnevil kuidas auto meie ootustele vastab – eks reisi käigus selgub kas ja mida tuleb veel endale sobiks sättida autos.
1. Reisipäev Pärnu – Saulkrasti – Riia
Seekord alustasime oma reisi Pärnust. Kilomeetrid kadusid rataste all, möödusime Ikla Eesti-Läti piiripunktist ja võõrkeelsed kohanimede andsid märku, et märkamatult olimegi juba Lätis, kus oli asjakohane meelde tuletada väljendid “Sveiki!” ja “Paldies!“
Saulkrasti
Esimese peatuse tegime Saulkrasti valgete luidete (Baltā kāpa Saulkrastos) juures. Koht on saanud nime valgete, tahkunud liivakihtide järgi, milliseid leidub Läti rannikul tegelikult õige mitu. Saulkrasti Valge Düüni kõrgus on 17 m.
Liivadüüne saab vaadelda mööda rannajoont kulgevat Päikeseloojangu rada jalutades. 4 kilomeetrine Päikeseloojangu rada lookleb Valgete luidete juurest Saulkrasti keskuseni. Saulkrasti on Vidzeme ranniku kõige populaarsem puhkekoht ja suvehooajal täis turistide sagimist.
Riias tegime mõned sisseostud ja ööbimiseks parkisime oma lemmikkohale, Ķīpsala piirkonda Daugava jõe kaldal.
2. Reisipäev Riia – Kemeri – Cinevilla
Kemeri rahvuspark
Järgmisel hommikul võtsime suuna Riiast välja Kemeri rahvuspargi (Ķemeru nacionālais parks) poole.
Kemeri rahvuspark on ainulaadne koht ja tuntud oma mitmekesise looduse poolest – Kemeri territooriumil kasvab veerand Läti punasesse raamatusse kantud taimeliikidest, seal pesitsevad mitmed Euroopas haruldased linnuliigid ja asuvad mineraalvee ja ravimuda leiukohad.
Tegemist on lätlaste seas populaarse puhkekohaga, kuhu tullakse looduse ilu imetlema. Suured viidad ja sildid puuduvad ning kohale viib kitsuke kruusatee, siis matkaraja alguses on suur parkla, kus olemas wc-d ja puhkekoht. Parkimistasu 2€. Parklas oli teinegi matkaauto, juhuslikult samuti eestlased, see jäi ka üheks kahest matkaautoks, mida teel olles kohtasime.
Meie suundusime Suure Kemeri raba rajale (Liela kemeru tireja laipa). Valida on kahe raja vahel, lühem ring on 1,4 km, pikem 3,4 km. Ringikujuline laudtee rada viis meid jalutuskäigule Läti ühte suurimasse rabasse, millel vanus umbes 8000 aastat. Siin kasvab mitmeid haruldasi taimi, eriti kaunid olid hilissügisesed punakaspruunid värvigammad ja vaatetornist avanev vaade üle udulooris kidura soomaastiku. Rajal olles saab jalga puhata pingil või end lausa välja sirutada mugaval puhketoolil. Eks need männid, kased ja sookailud ole suuresti samad nagu Eestis, aga siiski Läti moodi loodus 🙂
Cinevilla
Edasi suundusime kinolinnakusse Cinevilla (Filmu parks “Cinevilla Studio”). Tegemist on Baltimaade ainsa nii võimsa vabaõhu kompleksiga, mis koosneb mitmete filmide võtteplatsidest. Ainulaadne linnak ehitati 2004. a ajaloolise filmi “Rigas sargi” filmimiseks. Linnakus asuvad 20. sajandi alguse Riiat kujutavad linnatänavad, ajaloolised sillad ja keskaegsed hooned. Siseruumides fotosid näeb filmimiste telgitagustest. Hiljem lisandus kinolinnakusse taluhoonete kompleks.
Jalutades “tänavatel” avastad, et majadel on ainult fassaad, mis näeb justkui ehtne, aga tegelikult ehitatud puidust ja värvitud penoplastist. Inimtühjad tänavad tekitavad sürreaalse ja kõheda tunde. Kuna oleme siin hooajaväliselt, siis liigub linnakus vaid paar inimest, kohvik on suletud ning piletimüüja istub suures tühjas saalis, mis omakorda võimendab irreaalsust. Eks ehitised on aegade jooksul lagunenud ja kompleks pisut väsinud ilmega, kuid igal juhul on Cinevilla koht, kus Lätis reisides ära käia.
Et väljas on hämarduma hakanud, sõidame ööbima 40 km kaugusele Kandava linna ja jääme ööbima pisikesele linnaväljakule otse ajaloolise tuletõrjehoone musta-valgetriibuliste uste kõrvale.
3. reisipäev. Kandava – Sabile – Talsi – Roja
Hommikul ajas meid ärevile ootamatult aknale koputanud “polizia”. Arvasime juba, et meil tuleb parkimise eest aru anda, aga korrapidaja uuris hoopis öösel toime pandud kuriteo kohta. Nimelt olla öösel kõrvalhoovist mootorratas ära varastatud. Kahjuks meie öösel magasime ja ei näinud ega kuulnud midagi ning korraametnik soovis meile head reisi.
Kandava
Kandava linna peetakse Läti üheks vanemaks ja maalilisemaks väikelinnaks. Linna nimi tuleb liivikeelsest sõnast, mis tähistab veeäärset kohta, sest linn asub nimelt Abava ürgoru kaldal.
Kandava ajaloolises linnasüdames asuvaid kitsaid munakivitänavaid ääristavad vanad värvilised kivimajad, mille vahelt lähevad kitsukesed käigud ja sissepääsud sisehoovidesse. Jalutasime tänavatel ja linnamäel, kust avaneb suurepärane vaade Abava ürgorgu ja Abava jõe sillale, mis on Läti vanim maakivisild aastast 1873. Huvitav fakt silla kohta: sild ehitati algselt maismaale, kuid hiljem kaevati silla alla uus jõesäng.
Linna südames asub kaunis promenaadpark. Kogu linnas märkab kõikjal tamme sümboleid – tamm sümboliseerib tugevust.
Sabile
Edasi suundusime Sabile suunas. Abava ürgoru kallastel kulgev Sabile piirkond on tuntud kui Läti Sveitš ja viinamarjapiirkond. 1990.a on Sabile viinamägi kantud Guinessi rekordite raamatusse kui Euroopa põhjapoolseim koht, kus on rajatud viinamarjaistandused. Tänapäeval on põhjapoolseid viinamarjakasvatusi mujalgi.
Sabile viinamäel (Sabine viná kalns) on kasvatatud viinamarju juba 16. sajandist. Mägi kuulub Sabile küla kogukonnale. Sabile istandus laiub 1,5 hektarit, seal kasvab 30 eri sorti, sh Lätis ülipopulaarset Zilga’t, ja rohkem kui 800 taime. Kummalisel kombel ei ole piirkonnas suurt tootmist, vaid viinamarjad on pigem söömiseks. Marjad, mis söömisest üle jäävad, lähevad kohalikele veinimajadele.
Kahjuks viinamäele me sisse ei pääsenud, sest turismihooaeg oli lõppenud ja viinamäele pääseb sügis-talvisel perioodil vaid nädalavahetusel, seega lepime kohalikust poest mõne pudeli kaasaostmisega.
Sabile asula, iseäranis sissesõit Kandava poolt, on aga kaunis räämas ja mahajäänud. Ajaloolised vanad kivimajad on luitunud välimuse ja tühjade akendega. Ehk selles seisnebki nende arhitektuurimälestiste võlu?
Seevastu Sabine linnasüda särab särab kaunis keskväljak, mille servas asuva vinoteegi terrassil võiks loojuva päikese soojuses klaasikest nautida küll, taamal kumisemas Sabile kirikus asuv Läti vanim kirikukell (aastast 1450).
Talsi
Sabilest sõitsime edasi Talsisse.
Kurzeme pärliks peetav Talsi on maaliline linn, mis asub üheksal künkal ja mida peetakse üheks Läti omapärasema atmosfääriga väikelinnaks. Talsi vanalinn on jäänud pea puutumata nõukogudeaegsest hoonestusest ja seetõttu säilitanud oma vanaaegse väikelinna romantilise võlu.
Jalutasime Talsi vanimal ja kaunimaks peetaval tänaval Lielá iela, mille ääres asuvad vaid Talsile omaste viilkatustega arhitektuuriga majad, tegime tiiru ümber järve ja hiljem einestasime kohalikus söögikohas Pannas.
Lätis tundub söögikohtade hinnatase olevat pisut madalam, sest kui Eestis maksad viieliikmelise pere lõuna eest 40-50 eurot, siis Lätis pigem 30-40€.
Roja
Talsist keerasime suuna rannikule, väikesesse mere- ja sadamalinna Roja. Teel põikasime läbi paarist kämpingust, aga hooajaväliselt on siin ikka keeruline avatud asutust leida ja ega otsest vajadust ka ei olnud.
Kuna väljas hakkas hämarduma, siis vaatasime üle linnas asuvad Park4night kohad, aga lõpuks suundusime ikkagi õhtut veetma mere äärsesse peatumiskohta (Roja, Jūras iela).
Park4night kommentaarid küll hoiatasid, et tegemist on kohaline noorte meeliskohaga, aga lootsime et kõle oktoobrikuu teisipäevaõhtu ei meelita noori kohale. Turvalisust lisas seegi, et enne meid parkis seal juba üks lätlaste seltskond matkahaagise ja karavaniga. Vist läks õnneks – öösel käis ainult 2 autot, kes vaatasid, et parkla on täis ja seepeale koheselt lahkusid.
Õhtul me ei viitsinudki enam midagi teha, vahtisime niisama telekat.
4. Reisipäev. Roja – Kolka – Ventspils
Hommik oli taaskord vihmane ja hall. Ei hakanud hommikul isegi autost välja ronima, vaid sõitsime kümmekond kilomeetrit edasi matkarajale. Parkimisnaabritest lätlased võisid küll vaadata, et on ikka eestlased – ei tule bussistki välja 😀
Pūrciemsi Valge luide
Slītere rahvuspargis asuv Pūrciemsi Valge luide (Pūrciema Baltā kāpa) on 20m düün, mille ümber kulgeb matkarada. Luite ümbrus on seotud selle ürgse looduse ja ajalooga, sest siit leiti esimene kiviaegne asulakoht Läti looderannikul. Iseenesest ei ole tegemist meie jaoks millegi erilisega – kaunis looduslik liivapaljand ja looduses jalutamiseks mõnus peatus.
Teel tahtsime matkaauto veepaake täita Kolka asula juures hiljuti rajatud parkimisplatsil (asukoht Kolka, P131). Hea on, et juhtusin enne Park4night kommentaare lugema, sest ilmnes, et kraanist tuli ikka äärmiselt kaheldava kvaliteediga vett, justkui oleks otse jõest võtnud. Pole varem selle peale tulnudki, et kraanist tulevat vett enne kontrollida kui paaki lased, aga seekord läks õnneks. Muidu igati korralik parkimisplats tualeti, puhkekohtade ja mänguväljakuga.
Kolka neem
Edasi sõitsime Kolka neemele.
Kolka neem (Kolkasrags) on Läti üks tuntumaid kohti. Siin maanina tipus kohtuvad kaks merd – Läänemeri (avameri) ja Liivi laht (sisemeri). Teadupärast on see ainus koht Lätis, kus saab jälgida päikese tõusu ja loojumist merre.
Kolka neeme algusesse on rajatud suur parkla, kus on suveniiripood ja kohvik (need muidugimõista avatud vaid suvehooajal), kuid oli ka joogiautomaat, kust igal ajal endale kuuma jooki lasta ja nagu ma aru sain, siis vist on kohapeal ka elektri ja duši võimalus. Parkimine on tasuline.
Meie jalutasime mere äärde ehk siis Kolka sarve tippu. Kolka neem on Läti suurim neem. Küll aga on muutlikud hoovused ja ebastabiilne liivapõhi viinud merepõhja nii mõnegi purjelaeva.
Kolka neeme männirada (Kolkasraga priežu taka) (1.2 km) kulgeb mööda Läänemere rannikuäärset luitemaastiku. Tormide tõttu maha langenud ürgsed männid on jäetud rannajoonele, sest need tugevdavad luidet ja aitavad kaasa looduse mitmekesisusele.
Ventspils
Matkarajalt tagasi jõudes nagu ikka kohvipaus ja seejärel suund Ventspilsi poole. Äärmiselt igav metsavahetee, aga vähemalt on asfaltkatte saanud. Kui kümmekond aastat tagasi siinkandis käisime, meenub sellest vaid kohutavalt treppis kruusatee. Tookord tulime laevaga Saaremaalt Ventspilsi – ei tea kas see tänapäeval ongi enam võimalik?
Ventspilsis käisime kõigepealt poes, et õhtusöögikraami varuda ja seejärel oli valida kas veekeskus või teaduskeskus. Kuna asusime sel hetkel just teaduskeskuse läheduses, siis suundusime sinna. Mõtlesime küll, et varem seda eriilmelist hoonet justkui ei olnud, kuid sel hetkel me veel ei teadnud, et see teaduskeskus on uusim rajatis Ventspilsis.
Ventspilsi teaduskeskus Vizium
Teaduskeskus Vizium avati alles paar kuud tagasi, 2022. aasta juunis ja tegemist on Läti suurima teaduskeskusega. Keskuses saab tutvuda füüsika, looduse, mateeria, heli, valgus jm teemadega interaktiivsel moel. Siinkohal ma ei liialda kui ütlen, et tegemist on VÄGA ÄGEDA keskusega, kus tegevust jagub nii lastele kui täiskasvanutele. Teaduskeskuses saab proovida erinevaid simulaatoreid, mis annavad võimaluse näiteks tunda maavärina mõju või interaktiivses keskkonnas luua oma võlumaailma (proovisin järgi – superäge!), igasuguseid kaasaegseid tehnoloogiad ja virtuaalreaalsust, kokku on üle 80 eksponaadi ja simulaatori, mida proovida ja katsetada. Eraldi on mängutuba väiksematele lastele. Kindlasti soovitame külastada!
Viimaste külaliste seas lahkudes, sõitsime ööbima juba meie tuttavale kohale Ventspilsi sadamakail (Dienvidu Mols Parking).
5. Reisipäev Ventspils – Kuldiga – Jelgava
Öö möödus täitsa rahulikult. Üks rehvivilistaja oli, aga see lõpetas ootamatult kiiresti, vaid peale paari parklaringi. Hommikul selgus ka miks nii ruttu – nimelt oli see seltskond oma bemmi kenasti betoonkamakate otsa parkinud. Nii saime hommikusöögi vaateks saime kena show nendest, kes vaatepilti uudistama tulid.
Peale põgusat jalutustiiru sügiseses Ventspilsis võtsime suuna tagasiteele kodu poole. Valisime läbi Kuldiga kulgeva tee.
Kuldīga
Kuna oleme Kuldīga ajaloolistel tänavatel paar aastat tagasi juba jalutanud (sellest saab lugeda SIIT), siis seekord tegime Kuldigas vaid põgusa peatuse Venta jõe ääres.
Venta juga (Ventas rumba) on Euroopa kõige laiem juga. Üle Venta viib Kuldīga vana tellissild, mis on üks Euroopa pikimaid sildu.
Jätkates sõitu Jelgava suunas tahtsime vahepeal tanklas puhast vett juurde lasta (eile ju ei saanud!) kui selgus, et veevoolik on maha ununenud ja tanklas voolikut ei ole. Kiire guugeldus ja sõit lähimasse Stokkerisse, kus tekitasime paraja segaduse, sest Stokker ei tahtnud paarimeetrist voolikujuppi müüa, aga oli sõbralikult suunas meid kõrvalasuvasse kauplusesse, kust saime vooliku, aga ei olnud otsikut. Otsiku saime omakorda jälle Stokkerist. Kui voolikumure lahendatud, saime ka veepaagi lõpuks täita. Eelmises veetankimiskohas oli voolik olemas, seepärast ei avastanudki me, et oma voolik on koju ununenud.
Ventspilsist Jelgavasse on 2,5 tunni tee. Teel olles aga tundus nagu me sõidaks terve päeva seda paarisaja kilomeetrist teelõiku. Möödusime mitmetest asulatest, mis tundusid kuidagi eriti mornid ja tühjad.
Jelgava
Jelgavasse jõudes see tunne ei vaibunud. Kuidagi väga teistmoodi on see linn – tundub suur linn, laiad mitmerealised sõiduteed, aga suurlinlik väljanägemine Jelgavas puudub. Kahjuks on ajaloolised sündmused olnud Jelgava jaoks hukatuslikud ja enamus hooneid ning arhitektuurimälestisi on sõjas hävitatud.
Parkisime auto ja läksime jalutama Lielupe jõe promenaadile. Tuledesäras õhtune promenaad oli kaunis. Eriti ilus oli Jelgava Püha Kolmainu klaaskatusega kirikutorn.
Alguses ei saanud aru mis siin linnas teistmoodi on, suur linn, aga ometi midagi on teistsugust. Siis märkasime, et siin puuduvad linnale omased tuled ja reklaamsildid, peatänava ääres ei olnud praktiliselt üldse poode, kohvikuid vms asutusi. Kui kõrvaltänavasse keerata, siis oli ainult pimedus.
Kui jõudsime linna suurima kaubanduskeskuse juurde, siis ei viidanud miski sellele, et tegemist on poega – mitte ühtegi värvilist helendavat tahvlit. Sees ei olnud parem olukord – üle ühe olid tühjad putkad, kauplustes jalutas vaid mõni üksik inimene. Nii kummaline õhustik.
Ööbima jäime sinnasamasse silla kõrvale parklasse, mis meie õnneks oli üllatavalt vaikne ja rahulik koht.
6. Reisipäev. Jelgava – Riia
Jelgava loss
Hommikul suundusime Jelgava lossi vaatama.
Jelgava loss on Baltimaade suurim arhitektuurimälestis. Omal ajal suursugune ehitis on sajandite jooksul korduvalt maatasa tehtud ning siis jälle taastatud. Täna tegutseb hoones Läti Põllumajandusülikool.
Jalutasime ümber hoone ning põikasime sisse muuseumituppa, kus saab näha lossi ajalugu.
Riia. Laima šokolaadimuuseum
Edasi sõitsime Riia poole. Riia otsustasime ära käia Laima šokolaadimuuseumis.
Muuseum on üsna väike, aga magusaisu saavad ka suuremad maiasmokad täis. Juba piletikassas pakutakse kommi, ekspositsiooni alguses saab purskkaevust limpsida tummist sulašokolaadi ning seejärel tutvuda väljapanekuga. Meil õnnestus haakida end ühe ekskursioonigrupi sappa, niimoodi kuulsime põnevaid fakte šokolaadist ja Laima kui ettevõtte ajaloost. Näiteks Serenade kommide, mis on Laima sortimendist minu lemmikud, retsept oli ainus retsept, mis püsis nõukogude ajal saladuses, kõik teised Laima maiustuste valmistamisõpetused olid saadaval ja ka teiste magusavalmistajate poolt kasutuses. Vabrikupoes saab varuda Laima parimaid maiustusi.
Päeva teises pooles külastasime Riia uusimat kaubanduskeskus Saga, kus asub meile lähim Decathloni kauplus, mis on tuntud oma laia spordikaupade valiku poolest.
Poest väljudes oli juba pime ja aeg Riiast välja sõita. Ööbima jäime väikeses Ragana asulas nimega, et järgmisel päeval minna lähedalasuvale Kubesele matkarajale.
Parkisime end mingi omavalitsuse hoone kõrvale. Oli hea koht, öörahu rikkusid vaid kaks mööduvat nolki.
Järgmisel hommikul aga sadas halastamatult ja pidime seekord matkaraja vahele jätma. Niisiis otse kojusõit.
Kokkuvõte
Kokkuvõtvalt oli tore reis. Läti ei üllatanud meid küll millegi uuega, pigem pakkus võrdlusmomente ja äratundmisrõõmu ning matkaauto ringreis vaheldust ja argipäevarutiinist lõõgastust. Eriliselt jäid meelde Cinevilla kinolinnak, Kemeri raba ja üldse looduses matkamine, lastega peredel tasub kindlasti külastada Ventspilsi Vizums teaduskeskust.
7 päevaga läbisime 1200 km.
Tekst ja fotod: Liisi Laanemäe
Kasutatud kirjandus:
- Regio. Läti reisijuht
LOE LISAKS:
Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?
Võta ühendust.
Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ
Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.
LIITU UUDISKIRJAGA!
1 comment
Comments are closed.