Proovisime ära haagissuvilaga reisimise

Olime ka varasemalt mõtteid mõlgutanud haagissuvila proovimise teemal, kuid vajadus selle järgi tuli üsna ootamatult. Nimelt oli vaja ööbimiskohta Klubi Eesti Karavan üritusele Kuutsemäel.

See on meie kogemuslugu kui esmaskordselt haagissuvila rentisime. Vaatame täpsemalt milliseid aspekte tähele panna valides haagissuvilat, millised on antud haagissuvila võimalused, kuidas kulges meie eluolu antud autoelamus ja võrdlus “haagissuvila vs matkaauto”.

Millist haagissuvilat valida?

Kiire otsingu tulemusel leidsin Tartust teenuspakkuja, kellel oli soovitud kuupäevadel haagissuvila vaba ja kuna meil nii ootamatult see rendisoov tekkis, siis teisi pakkujaid otsima ei hakanud.

Peamisteks kriteeriumiteks, et karavan oleks kaasaegne ja magamiskohtade arv – oli meil vaja ju ainult ööbimiskohta kaheks ööks.

Võtsime rendile haagissuvila Caravelair Alba 496 Family. Tegemist oli 2021. a haagissuvilaga, kus kirjelduse järgi kõik tavapärane olemas. Jäime põnevusega ootama rendiperioodi algust.

Kuigi me teadsime haagise pikkust ja juba eeldasime, et tegemist ei ole just teab mis suure haagisega, oli esimene reaktsioon haagiselamut nähes, et nii väike ?!?

Lähemale astudes saime aru, et välimus on petlik ning seest oli haagissuvila tegelikult küllalt avar ja ruumikas. Olemas oli kõik tavapärane – kööginurk, wc, voodi ja narid, kapid ja panipaigad – nagu autoelamus ikka.

Haagissuvila, kus “kõik vajalik olemas”

Kahjuks jäi kohe silma haagise puhtus. Haagissuvilat rendile võttes eeldame, et autoelamu on puhas ja korras. Kui viitasime määrdunud kappidele, siis rendileandja teatas, et tema igat näpujälge taga ei aja ehk siis nii kuidas eelmine rentnik elamise koristab, sellises seisukorras saab selle ka järgmine ja vahepeal koristamist ei tehta. Ka väliselt oli näha, et haagis oli nädalapäevad õues seisnud ja enne uut rentnikku seda pestud ei oldud.

Olles valmis oma tavaari peale tõstma, tabas meid järgmine ebameeldiv üllatus – kõik kapid olid juba kaste täis. Ja need ei olnud tühjad kastid, kuhu oma klient saab omad asjad mahutada, vaid juba täis igasuguseid asju: plastiknõusid, ühekordseid nõusid, kasutatud ja kasutamata puhastuslappe, puhastusvahendeid, tekke, rätikuid, pooleldi tarbitud toiduaineid ja maitseainepakikesed, üks kast silmini täis tualettpaberit. Vaid kaks kappi olid jäetud täiesti tühjaks, kuhu saanuks oma asjad paigutada.

Mis seal ikka. Kiire koristus, haagis võõrast kraamist tühjaks, voodid ja madratsid karvadest puhtaks, kapid ja nurgatagused tolmuimejaga üle.

Mõistan rendileandja heatahtlikku soovi “kõik vajalik olemas”, aga teinekord on vähem rohkem. Ei ole siin süüdi eelmised rentnikud, vaid autoelamu puhtus on 100% rendileandja vastutus. Eks standardid on erinevad, aga segamini ja räpased kapid on häbiväärne igale teenuspakkujale.

Koristamise ja asjadega valmis, saime lõpuks Kuutsemäe poole teele asuda.

Haagissuvilaga sõitmine

Esimene kord haagisega sõita oli pisut kõhe. Meie autorongi veduriks oli ees 2200kg kaaluv sõiduauto. Sõiduauto õõtsus korralikult üles-alla ja kuna lisapeeglite paigaldamisega tegeleda ei tahtnud, siis peeglitest nägi taha vaid kaugemal olevaid autosid. Huvitav oleks teada kuidas tuulise ilmaga sellise haagisega sõita oleks.

Kuigi oleksin tahtnud Otepäält Elsa kohvikust haarata kaasa mõned pirukad, nagu meil Otepäält läbi sõites kombeks on, siis lähedalasuvasse tänava-äärsesse parklasse parkimine ei tulnud sellise pika autorongi puhul kõne alla ja oleksime pidanud otsima suuremat parklat, nii et seekord jäi Elsa juures käimata.

Kui sõidutunnetus käes, siis läks liikumine juba palju libedamalt ja Kuutsemäe nõlvast vedas auto haagise kerge vaevaga üles.

90-tunnikiirusega sõites saime Tartust Kuutsemäele sõites keskmiseks auto kütusekuluks 10,5l / 100km.

Haagissuvilas elamine

Olles sihtkohta kohale jõudnud, parkisime haagissuvila ära, loodisime tugijalgadega haagise paika ning oligi meie elamine valmis. Kuna haagisel statsionaarset halliveepaaki ei olnud, siis selle tarbeks oli kaasas spetsiaalne ratastel kanister. Kahjuks oli aga haagise tagaosa loodimisega piisavalt maadligi ja halliveepaaki paigaldada ei õnnestunud.

Olles end kohapeal sisse sättinud, saime mahti põhjalikumalt haagiselamuga tutvuda.

Kuna ilm oli kuum, siis oleks hea meelega keeranud lahti markiisi, aga kahjuks seda antud haagissuvilal ei olnud. Kahjuks ei olnud uksel ka putukavõrku.

Külmiku oli väga huvitava lahendusega, nimelt asus see sahtlis. Sahtlit lahti tõmmates hea ülevaade asjadest, kuid kahjuks piima- ja mahlapakki selles külmikus püsti asetama ei mahtunud.

Muus osas kõik toimis, kraanist vett tuli ja gaasipliit töötas. Haagist vastuvõttes öeldi et üks gaasiballoon pn poolik ja teises pisut rohkem kui pool. Täpsemal mõõtmisel tasemeanduriga selgus aga et teine oli sootuks tühi. Hea asjana oli haagises võimas inverter. Meie kui suured kohvisõbrad, rõõmustasime, et haagissuvila varustuses on ka kohvimasin, aga selgus, et masina jaoks spetsiaalseid kohvikapsleid tuleks endal hankida. Lihtsam oli hoopis oma masin kaasa võtta kui mööda poode sobivaid kapsleid otsima minna.

Haagissuvila varustus

Haagises oli kaks akut mis pidid kenasti nädalavahetuse vastu pidama. Esimese ööpäeva jooksul toimis kõik kenasti, kuid järgmisel päeval akud enam inverteri jaoks voolu välja ei andnud. Mis oli kummaline, sest meiepoolne tarbimine ja inverteri töös hoidmine oli minimaalne – eelmisel päeval vaid 2 x kohvimasinat kasutanud ja õhtul põlesid paari tunni jooksul laevalgustid. Kui võiks arvata, et kindlasti me laadisime haagise aku pealt telefoni ja arvutit, siis kahjuks või õnneks me seda teha ei saanud, sest elamus puudusid USB pistikud. Võiks eeldada, et tänapäeval on USB-pistikud standardvarustuses, aga näed, võib ka ilma olla. Ei olnud ka telekat. Ju siis võtab külmik nii palju energiat, sest kütte vajadus meil puudus ja soojaveeboiler oli samuti kogu nädalavahetuse off-režiimis.

Ilma välise elekriühenduseta töötas külmik vaid haagissuvila aku pealt ja aku tühjaks saades sulab ka kogu külmiku sisu üles. Kas sõiduki 13-pini pistikust akud ka laadisid, jäi arusaamatuks, aga kindel oli see, et pühapäeva lõunaks oli külmik sulanud ja vett täis.

50-liitrisest puhtaveepaagist jagus hambapesuks ja nõudepesuks vett kenasti ning juurde tooma ei pidanud.

Kahjuks jäi selgusetuks ka kuidas haagises dušši saaks kasutada, sest dušš oli olemas, kuid puudus dušikardin. Kuna ruumi seinad olid puitplaadist ja ukse all 2 cm vahe, siis oleks vesi kõik tuppa jooksnud. Jätsime targu selle võimaluse kasutamata.

Välimööblit oli võimalik rentida lisavarustusena, aga kuna meie seda ei vajanud, siis asjaolu, et haagisesse oli jäetud ainult laud (ja mitte kogu välimööbli komplekti koos toolidega), näitab jällegi rendileandja lohakat suhtumist.

Ööd möödusid haagissuvilas küll väga mõnusalt. Voodid olid avarad ja mugavad. Köögipind tundub veidi väiksem ja ebapraktilisem kui matkaautos, aga eks see harjumise küsimus.

Haagissuvila vs matkaauto

Kuna meie varasemad kogemused on erinevate matkaautodega, siis paratamatult tekkisid võrdlusmomendid teemal “haagissuvila vs matkaauto”.

Haagissuvila plussid võrreldes matkaautoga:

Haagissuvila suurimaks plussiks minu jaoks on avarus, ruumi on kuidagi rohkem kui matkaautos. Olles viibinud ka nt suuremates haagistes, kus on eraldi ka elutoa osa, siis seal võid tunda end tõesti nagu väikeses korteris, avarust ja ruumi on kenasti.
Kõik eluks vajalik olemas. Siit edasi mugavused – eks koostekvaliteet oleneb autoelamu tootjast ja antud juhul ka rendileandja initsiatiivist kas sa pakud turul lihtsalt karavani või mugavustega autoelamut.
Odavam hind. Võrreldes matkaautoga on haagissuvila ostu- või rendihind soodsam, samuti on soodsamad kindlustus kulud.
Haagised nõuavad vähem hooldust. Matkaautoga kaasnevad mootori jm hoolduskulud.

Haagissuvila miinused võrreldes matkaautoga:

Haagissuvilaga liiklemine ja parkimine on keerulisem kui matkaautoga. Igale poole pika autorongiga ei roni, parkimiseks sobivad vaid suured parklad, niisama kiiret peatust teha keerulisem, ööbimiskohale sättimine võtab kauem aega. Samas matkaautoga liikled nagu tavalise sõiduautoga.
Suuremates lõunamaa kuurordites on aspekt “pargid ära ja liikled väikese autoga” sobiv, kuid Eesti tingimustes see niivõrd ei päde, sest vahemaad on väikesed ja autoelamutega parkimisele takistusi ei ole.
Haagise võimalusi saad kasutada vaid parkides. Kui matkaautos on kõik vajalik alati käepärast ja lapsed saavad laua taga joonistada või mängida, siis haagisega reisides oled surutud autoistmesse ja tegevused on piiratud. Matkaautos saad aga vabalt sõidu ajal laua taga võileibu teha.
Veepaak on väiksem kui matkaautol ehk siis haagissuvila puhul vajadus tihedamini vett tankida.
Statsionaarse reoveepaagi puudumine tekitab ebamugavust.

Nii haagissuvila kui matkaauto on reisimiseks sobivad ning on mõlemal variandil oma head ja vead. Meie pigem kehva kogemuse põhjuseks võib pidada enda kiirustamist. Reisile minnes, mil elamu mängib mugavas eluolus oluliselt suuremat rolli, valiksime haagissuvilat kindlasti põhjalikumalt.

Meie kogemust kokku võttes jääme endiselt matkaauto pooldajateks, sest matkaauto võimaldab olla mobiilsem ja on mugavam käsitleda.

Uute seikluseni!

Tekst ja fotod: Liisi Laanemäe

Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?

Võta ühendust.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ

Haagissuvilaga reisile