Matkaautoga Hiiumaale

Sügisesel koolivaheajal võtsime ette matkaautoga perereisi Hiiumaale. Suvel oleme küll varem Hiiumaal käinud, just seetõttu oli põnev vaadata mis hooajaväliselt Hiiumaal toimub.

Rohuküla sadamasse jõudsime lõuna paiku. Kuna reisime hooajaväliselt, siis pileteid me ette ei broneerinud, vaid ostsime kassast. Tegelikult oleme ka varem täheldanud, et võrreldes tavasõidukitega saame matkaautoga “kaubikute reas” seistes eelisjärjekorras peale. Siinkohal pean mainima äärmiselt sõbralikku teenindust nii kassas kui praamil, laste meeleheaks pakkus kassapidaja pulgakomme praamijärjekorras ootamise ajal maiustamiseks. Oodata saime vaid mõne minuti.

Praamisõit kestis 1 h 15 minutit, süües-juues läks aeg nii kiiresti, et lastel ei olnud meeles isegi mängutuppa minna. Rüüpasime kiiresti oma kohvid lõpuni ja juba olimegi Heltermaa sadamas.

Mida teha Kärdlas?

Hiiumaal võtsime suuna Kärdla peale. Kõigepealt külastasime paari kohalikku kauplust, seejärel suundusime orienteerumismängule. Nimelt oli oktoobri viimasel nädalal käimas Hiiumaa valla sünnipäevakuule pühendatud orienteerumismäng “Avaste Hiiumaad“, kus tuli otsida vihjete ja koordinaatide järgi üles 20 põnevat paika üle Hiiumaa.

Esimese kohana otsisime üles Hiiumaa Muusemi taga pargis asuva punkti (59°0’17.67″N 22°44’42.57″E). Vastasime küsimusele ja suundusime Rannapaargu restorani juurest mere äärde.

Oli tuuline, kuid mõnusalt soe sügisilm. Ümbruses oli mitu kiiku, lapsed said esimest korda proovida kiikumist suurel külakiigul, loomakujuliste puuskulptuuridega liivakast ja hästi vahva seiklusrada, kus veetsime ronides ja oma osavust proovile pannes tükk aega. Pargis on 2 rada, laste rada ning täiskasvanutele ja noortele sobiv rada. Hästi kihvt seikluspark! Soovitame külastada kui Kärdlasse satute.

Kaibaldi kõrb

Algul plaanisime sõita Kõrgessaarde, aga teel avastasime põneva koha, kus ühtlasi asus ka üks orienteerumispunkt (58°58’21.79″N 22°39’57.93″E). Selleks oli Eesti suurim liivak. Kaibaldi liivapaljand asub looduskaitsealal ja nimetatakse seda kohta ka Kaibaldi kõrbeks.

Autoga saab üsna lähedale sõita, kuigi vahepeal tundus küll, et tee läheb liiga kitsaks ja oksad hakkavad matkaautot kriipima. Kuna juba hämardus, parkisime matkaauto metsaserva ja kõndisime viimased 500 meetrit mööda liivast metsateed. Männimetsa alune oli kaetud erinevate samblikega ja taimestikuga moodustades kauni loodusvaate ning metsakohina ja pohlade noppimise saates läks jalutuskäik ruttu. Jõudes liivakule avanes meile maagiline vaade – suur-suur liivane plats ääristatud männimetsaga. Lapsed asusid kohe liivas lustima, meie otsisime üle orieteerumispunkti ja vastasime küsimusele – mis looma kuju meenutab on liivak pealtvaates?

Auto juurde tagasi jõudsime alles pimedas, aga lülitades sisse matkaauto välivalgustuse, nautisime veel mõnusat metsakohinat ja grillisime vahukomme. Õhtu veetsime matkaautos lauamänge mängides ja filmi vaadates.

Kõpu. Mänspea. Tärkma

Hommikul magasime tavapärasest kauem, ärkasime alles siis kui väljas oli juba valge. Õhtul oli õues tugev tuul ja tundus, et ka vihma sadas öö läbi. Kui pool ööd tundus matkaautos palav, sest olime temperatuuri seadnud 21 kraadi peale, siis vastu hommikut oli gaasiballoon tühjaks saanud ja siseõhk jahe. Egas midagi – tuli jope selga tõmmata ja gaasiballoon ära vahetada ning 10 minuti pärast oli tuba jälle soe.

Hommikusöögiks küpsetasime pannkooke, süües neid metsast korjatud pohladega ja nautides mõnusat vihmasabinat.

Edasi võtsime suuna Kõpu tuletorni poole. Tuletorni juurde jõudes aga leidsime endid suletud väravate tagant tühjast parklast. Meile tuli üllatusena, et tuletorn on sügishooajal suletud, kuigi olime ennist tuletorni kohta infot guugeldanud ja teadsime, et kohalik kohvik on suletud, kuid tuletorni kohta eeldasime selle ikkagi lahti olevat. Kuid kohapeal selgus, et tuletorn on avatud vaid suvehooajal 1. maist 15. septembrini. Halvas informeerituses pettunult sõitsime edasi.

Järgmine plaan oli minna vaatama Käinasse nukuteatri etendust. Teel sinna tegime mõned peatused orienteerumisvõistluse tarbeks – kauni puidust Mänspea kabeli juures (59°1’15.78″N 22°29’26.93″E) ning Tärkmal, kus asus omaaegne tellisevabrik ja tegeleti soola põletamisega. Tärkma sadamakoht (58°41’37.13″N 22°36’33.18″E) tasub tuleviku huvides ära märkida kui hea peatumispaik, kus on ehitatud välja korralik sadam ja puhkeala. Ideaalne koht matkaautoga ööbimiseks.

Kassari

Kassari rahvamajas toimus Hiiumaa valla sünnipäevakuu raames lasteetendus, kus Kärdla Nukuteatrist Kersti Ojasalu etendas Hiiumaa haldjalugusid – armas ja lihtne etendust Hiiumaa eri paikadest ja nendega seotud müütilistest tegelestest.

Peale etendust sai kodukohvikus “Hõng” süüa pannkooke ja juua kohvi. Kogu rahvamaja oli mõnusalt kodune, aga erilise mulje jättis meile maja teisel korrusel asuv raamatukogu. Meie lapsed sõbrunesid seal kohe kohalikega ja lõbus tagaajamine raamaturiiulite vahel läks täie hooga käima. Kohviku perenaise sõnul pakub rahvamaja Kassari uutele elanikele peavarju kuniks nad ise jalad alla saavad ja selleks puhuks on majas välja ehitatud eluruumid. Igaljuhul täname Kassarit koduse vastuvõtu eest!

Vaemla

Edasi tahtsime minna mõne kilomeetri kaugusele Vaemla külas asuvasse Villavabrikusse vaatama kuidas villast lõnga tehakse. Kuigi Villavabriku kodulehe järgi pidi vabrik õhtuni avatud olema, tegid kohalikud tädid meile selgeks, et nad 5 minutit tagasi sulgesid ja masinaid enam käima ei pane. Mis seal siis ikka.

Otsisime üles kaks lähedalasuvat orienteerumispunkti Padari mäel (58°49’57.90″N 22°46’53.39″E) ja Vaemla mõisavaremetes (58°50’02.14″N 22°49’47.68″E) ja vastasime küsimustele. Kuigi olime plaaninud Hiiumaal olla veel ühe öö, tundus, et meie tegevused on selleks korraks tehtud ja hetke parim plaan oli tagasi mandrile sõita. Tagantjärgi võttes oli see igati õige otsus, sest järgmisel päeval tühistati tormi tõttu praamiliiklus Hiiumaa ja mandri vahel.

Järgmise praami väljumiseni oli täpselt tund aega. Kasutasime aega veel viimase orienteerumispunkti läbimiseks. See asus Kummistu kalmistul (58°53’7.90″N 22°56’35.10″E). Vaat see oli küll sürr koht – künkasel metsalagendikul kõrgusid tuule käes lehviva heina sees tumedad hauaristid, mille vahel looklesid sissetalatud rajad.

Täpselt selline koht, kus korraldada õudusfilmivõtted. Käisin hinge kinni hoides orinteerumispunktis ära ja jõudsin veel mõelda, et pimedas ma küll ei oleks julgenud siia tulla ning ilmselt me küll sellisesse kohta tavaolukorras ei oleks kunagi sattunudki.

Sadamasse jõudsime väikse ajavaruga, ostsime piletid ja võtsime järjekorda. Praamipilet maksis 18 eurot (matkaauto ja viis inimest).

Veidi rohkem kui tunni pärast olime tagasi mandril ja alustasime koduteed.

Oli tore kogeda teistsugust Hiiumaad kui suvisel turismihooajal. Tänu orienteerumismängule sattusime paikadesse, kuhu me muidu ilmselt ei satuks ja saime hulga põnevaid teadmisi. Aitäh Hiiumaa!

Meie Hiiumaa reisimarsruut lõbusal kaartil “Minu Rada” @reisivõlur

Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?

Võta ühendust.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ